Räägime rahast ja ainult rahast

Sahtli täis tšekke ootab läbi lappamist ja exceli tabelisse lisamist. Teine suur kogus on auto kindalaekas ootel, mõni vedeleb armatuuril, mille peal olev kiri on juba vaevu loetav, kuid äkki saan veel nendestki asja ja tabelisse lisatud. Ahjaa, taustaks ka meie esimesed mähkmed elamises. Sõbranna käis perega külas ja kinkis meile ise tehtud mähkmetordi. 

Ma ei tea, kui paljud teist raha üle arvet peavad? Teevad suuri eelarveid ja peavad 100% nendest kinni? Talvel kui korteri saime, siis tõesti kõiki remondiga seonduvaid tšekke hakkasime kokku korjama, sest lõpuks on meil Sohniga suur huvi, et kui palju see korteri remont maksma läheb. Ütleme ausalt, et 100 eurot sinna 20 eurot tänna ja kui neid pisiväljaminekuid kokku ei loe võibki tunduda, et polegi nagu midagi kulunud, kuid reaalsus on hoopis teine. Lisaks anname oma kodule uue hingamise täielikult ilma laenudeta mistõttu on ju huvitav teada, milleks me tegelikult suutelised oleme, sest kui see korter ükskord valmis saab, siis me põhimõtteliselt teame kui palju raha suudame kõrvale panna edaspidigi. Sellises raamatupidamises olen üsna kehv, sest kohe ma igat tšekki ei tõtta exceli tabelisse kandma vaid olen ikka selline, et kui sahtlist nende paberilipikute alt enam midagi ei leia ja autos neid on juba igas võimalikus kohas, tunnen, et nüüd on aeg. Ma tean, et on inimesi, kes on palju hoolsamad selles osas ja tundub, et minu suur perfektsionisti kiiks siia ei küüni. See ongi hea, sest paari tšeki kaotsi minekul suure tõenäosusega mu motivatsioon eelarve pidamisega tegeleda kukuks seljuhul kolinaga kokku.

Tegelikult pole me Sohniga suured eelarvepidajad üldse olnudki. Siiski me pole ka päris s**a pealt riisutus, sest korteri saime täitsa kõrvale pandud finantsidest välja ostetud. Samuti auto, mis pole küll uus linnamaastur kuskilt esindusest aga igati auväärt suksu, kes on meid hästi teeninud ja viinud punktist A punkti B ning sõitnud ikka suuri vahemaid truult koos meiega. Pole me ka pidanud kuu lõpus kellegilt võlgu võtma, sest ei venita palgapäevani välja. Tõsi, me pole igal kulutusel palavikuliselt silma peal hoidnud ja kui nüüd ajas tagasi vaadata, siis oleksime varasemalt veelgi paremini ära majandanud, aga vahel tuleb ju see tunne peale, et tahad elu nautida mitte igal ärkvel oldud aja jooksul paaniliselt igat senti lugeda. Remondi osas on ka pigem olnud nii, et oleme seadnud eesmärgi, mis sellel kuul peab ära saama, ostnud vajalikud asjad ning sellest ülejäänud rahaga arved maksnud ja söögilauale head ja paremat muretsenud.

Miks me nüüd otsustasime raha asjad tõsiselt käsil võtta?

Olime seda sunnitud tegema mitmel erineval põhjusel, mõni tõstis pead juba kuid varem, kuid mõni alles nüüd.

• Sohnil oli puhkus. Lisaks tuli ette mõningaid ootamatuid väljaminekuid ja suve nautimist, aga magamistuba vajab kiiremas korras laematerjali ja põrand karjub parketi järele. Reaalselt, mida kiiremini me saame selle remondiga ühele poole seda rutem saame keskenduda teistele eesmärkidele, mis oma järge ootavad.
• Me pikalt juba mõtlesime, et miks meil läheb toidupoes nii palju raha. Toidu koha pealt on Sohni alati öelnud, et selle pealt me kokku ei hoia. Olen sellega nõustunud seni kuni lugesin paari blogipostitust. Esiteks sattusin Marimeil-i ühele blogipostitusele, kus ta väitis, et neil läheb nädalas toidupoes 50 euro kanti ja seda kolmeliikmelise pere peale. Ok, meil oli vahepeal üks poeskäik 30-40 euri ja poes me käisime ikka nädala jooksul korduvalt. 
No ja kui ma lugesin Meie Käopesa blogipostitust, kus Mirjam toitis oma VIIELIIKMELIST perekonda nädalas 50 euriga. Vot, siis lõid pisikesed häirekellad mu peas küll põlema. Krt, me saaksime Sohniga endale veel mitu last lubada ja nende kõhud täis toita selle raha eest, mis me toidupoodi jätame, tõsiselt ka. 
• Me ausalt oleme teinud liialt palju tühisõite. Näiteks ei tee korralikku ehituspoe nimekirja ja siis käid päevas kolm korda näiteks teibirulli ja kruvide järgi. Milleks jumala eest? Me oleme palju ka maal käinud, umbes kord kuni kaks korda kuus ehk siis ainuüksi selle peale maha sõitnud sadu ja sadu kilomeetreid.
• Me oleme seadanud endale ju viisaastaku plaani (kes veel ei tea siis loe siit), mis tegelikult eeldab, et meie raha asjad peavad ikka väga paigas olema ning on viimane aeg sellega algust teha. 
• Meie pere kasvab ühe liikme võrra suuremaks, kes absoluutselt ei ela ära ainult pühast vaimust ja maasikavahust. Meid ikka jätkuvalt hirmutatakse, et laps on jube kallis niiet peame selleks siis igati valmis olema, sest meil on ikka plaan ta endale jätta 😂.
• Teate, me oleme mõlemad kasvanud lapsena keskkonnas, kus iga teine lause oli "raha ei ole" (midagi pole parata, sest aeg oli hoopis teine) ja seda soovime nüüd enda pere osas muuta. Kui oskame ise rahadega hästi majandada, siis suudame anda väga väärtuslikke teadmisi ka oma lastele edasi, mis aitab neil elus palju paremini toime tulla. 

Juuli alguses panime oma täitsa esimese eelarve paika ja kogu see planeerimine vajab ikka omajagu harjumist. Ausalt, oleme kollanokad, sest alles sellel kuul saame enam-vähem aimu, millised on meie kulutused. Esimene nädal oli juba üsnagi keeruline. Eelarvesse on juba vupsanud mõningad ootamatud väljaminekud, mis eeldab nüüd, et peame hakama kütusekulu ja toidu eelarvest kärpeid tegema. Lisaks oleme me laelaudade puhul arvestanud teatava varuga, kust võime samuti midagi äkki võita ja mõne arvestamata kulu ära katta. Ootamatu Soome minek lõi kõik absoluutselt tasakaalust välja. Sellest reisist ma ei olnud nõus loobuma mitte mingisuguse hinna eest, mis tähendab omakorda parajat kalkuleerimist. Eks näis, mida me välja mõtleme kuigi seis on ikka kriitiline.
Kõigi nende ootamatute kulude puhul oskaksime juba järgmise kuu eelarvet tehes paremini arvestada ehk siis iga kuuga peaks see raha üle kontrolli saamine muutuma aina lihtsamaks ja sujuvamaks. Samuti lisaksime järgmisse kuusse väljas söömas käimise lahtri, sest meile meeldib end vahel sellega poputada ja parem sellega juba arvestada kui hiljem taaskord hakata millegi arvelt kokku hoidma. Ma tean, et selle ja tolle arvelt kärpimine pole just kõige õigem, aga nii see hetkel välja on kukkunud.

Eelarve pidamise juures ongi oluline eesmärgi seadmine, sest vaevalt keegi lõbu pärast kogu seda arvepidamist viitsib ette võtta. Hetkel pole meil number üks eesmärk säästuarvele raha koguda (isegi kui seda suudaksime on see igati positiivne) vaid ikka see lõputuna näiv remont valmis saada ehk siis iga säästetud sent läheb esmajärjekorras hetkel just nimelt kodule. Seda kirjutades jäin mõtlema, et ei kujuta ettegi, milline näeks välja elu ilma remondita.

Teate me oleme eelarvele näpuga järge ajanud kõigest kaks nädalat ja võib-olla on veel vara hõisata, aga mõningad muutused on juba tunda. Näiteks käime toidupoes juba palju läbimõeldumalt ja proovime ikka mingisuguse menüü eelnevalt paika panna, kuid nii mõnigi ninn ja nänn pole meiega enam kassade juurde kaasa tulnud. Esimene nädal olime ikka väga eeskujulikud, kuid eelmise nädala prognoositud kulu läks kolinaga lõhki ja seda suuresti ka selle Soome reisi tõttu. Muidugi saaksime veelgi paremini. Igatahes hoiame teid kursis, kuidas meil rahaasjadega minema hakkab. 

Kas sina pead eelarvet ja omad kontrolli oma rahaasjade üle? Kas keegi teab soovitada mõnda head rakendust, mille abiga oma eelarvet kiiresti ja mugavalt telefonis hallata?

Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida selle blogi kaudu (paremal rippmenüüs leiad JÄLGI nupu), Facebookis ja Instagramis @kunasohnikojutuleb 😉.