Kuna Sohni koju tuleb?

Foto: Kartin Merisalu. Siin on kõike-natuke külge, natuke jalgu, omajagu käsi, kuid rohkem selga. Ma olin eile pooleldi invaliid mistõttu palusin teil, igavuse peletamiseks, mulle Instas küsimusi esitada. Kuna meie väikses Insta peres on 80 jälgijat, siis ma ei lootnudki, et mattun küsimuste rahe alla. Samas üks küsimus (hetke seisuga vist ka ainus küsimus 😄) oli küll selline, et tahaksin kohe pikemalt sellele vastata või pigem võlgneme teil seletuse, miks me pole normaalsed inimesed ja oma näo asemel näitame teile ainult oma selga, kukalt, jalgu, käsi ning headel päevadel ka paremat või vasakut külge. Vastus on lihtne, me oleme tagant ja külje pealt lihtsalt nii pimestavalt ilusad, mida te kindlasti olete juba ise ka märganud. Hea küll, see oli nali. Või pooleldi nali, sest ma pigem olen oma tagaküljega rohkem rahul olnud kui esiküljega. Kui me Sohniga umbes poolteist aastat tagasi esimest korda blogi ideed arutasime, siis tuli anonüümsus kohe teemaks. Sohni nõustus, et ma temast kir

Ma tahaksin kirjutada, et kõik see juhtus ülisuurt kõrvitsat maast üles tõstes. Või hoopis Fredi maas vedelevale autole otsa koperdades ja maha kukkudes või äkki tänaval banaanikoore peale astudes, kuid ei. Kõik juhtus kolme hommikust rutiini tehes. Miks ma mainisin kolme mitte ühte? Sest ma ei tea, milline neist kolmest mulle saatuslikuks sai. Üks variant on, et panin teki, mille Sohni hommikul endale peale võttis, diivani alla tagasi. Teine variant on Fredit sülle võttes, sest see juurikas on juba 12 kilogrammi või kolmas variant on Frediga võitlemine, sest ta on jätkuvalt arvamusel, et ninapump käib suhu mitte ninna. Kuid tema ninasõõrmest tatti välja pumbates ühel hetkel lõi selga selline valu, et sisistasin läbi hammaste vaikselt tosin vandesõna sekundis. Igatahes nende kolme tegevuse käigus ma invaliidistusin, sest ülaselga läbistas meeletu terav valu.  GIPHY.com Sohni põrutas juba peale esimest hommiku kohvi alla keldrisse või õigemini oma urgu. Proovisin diivanilt tõusta, kuid

Kas sa oled last magama lauldes ise enne teda magama jäänud? Mina olen. Oota ma usun, et järgmine küsimus lööb su pahviks. Kas sa oled kunagi oma tööintervjuul nutma puhkenud? Mina olen. GIPHY.com Pole siis ka imestada kui väidan, et ma olen põhimõtteliselt töötu või õigemini mul pole palgatööd kuhu asuda kui Fredi lasteaeda läheb. Facebookis kuuluksin hetkel ameti- kategooriasse „Täiskohaga emme“. Vähemalt midagigi. Kuid viimasel ajal on liialt tihti küsitud minult, et mida ma kavatsen edasi teha kui Fredi lasteaeda läheb. Ja mida rohkem seda küsitakse seda rohkem kasvab minu ärevus. Tegelikult me kolisime poolteist aastat tagas täitsa uude kohta ja ma tegelesin aktiivselt töö otsikutega. Kandideerisin müügiesindaja ametikohale. Käisin vestlusel, aga.....ühel hetkel hakkasin tööintervjuul nutma. Kui paljudega seda küll juhtuda saab? Intervjueerija ulatas mulle salvrätikut ise kohkunult teatades, et sellist asja temaga küll varem pole juhtunud. Ma muigasin läbi pisarate, öeldes,

Foto: Katrin Merisalu Neli aastat. Uskumatu, kuid juba neli aastat oleme Sohniga koos olnud. Kui keegi küsiks, kas on midagi, mida ma sooviksin Sohnis muuta, siis tegelikult ma pigem vastaksin, et pole. Kui ma muudaksin kasvõi ühe asja, siis ta pole ju enam minu Sohni. Pealegi, mõte sellest, et keegi sooviks midagi minus muuta, toob mulle kananaha ihule. Ma võtan Sohnit sellisena nagu ta on ja loodan, et tema võtab mind täpselt sellisena nagu mina olen. Ma muidugi ei saa öelda, et meis kummaski pole kiikse, mis meil vererõhku pügala võrra  kõrgemaks ei tõstaks. Kaugel sellest, kuid kui ma nüüd sunnin ennast meenutama, mis mind Sohni juures häirib, siis kohe ei tule mahlasemad eripärad meelde. Tegelikult ma olen kogu meie kooselu vältel imestanud, miks tal jääb see üks samm tegemata. Näiteks, ta viib oma taara kööki töötasapinnale, kuid vaevuks ta veidi kummarduma, et see prügikasti kõrval olevasse taarakotti panna. Üks liigutus, ainult üks. Paraku see samm jääb lõviosa kordad