Santlaager

Ma tahaksin kirjutada, et kõik see juhtus ülisuurt kõrvitsat maast üles tõstes. Või hoopis Fredi maas vedelevale autole otsa koperdades ja maha kukkudes või äkki tänaval banaanikoore peale astudes, kuid ei. Kõik juhtus kolme hommikust rutiini tehes. Miks ma mainisin kolme mitte ühte? Sest ma ei tea, milline neist kolmest mulle saatuslikuks sai. Üks variant on, et panin teki, mille Sohni hommikul endale peale võttis, diivani alla tagasi. Teine variant on Fredit sülle võttes, sest see juurikas on juba 12 kilogrammi või kolmas variant on Frediga võitlemine, sest ta on jätkuvalt arvamusel, et ninapump käib suhu mitte ninna. Kuid tema ninasõõrmest tatti välja pumbates ühel hetkel lõi selga selline valu, et sisistasin läbi hammaste vaikselt tosin vandesõna sekundis. Igatahes nende kolme tegevuse käigus ma invaliidistusin, sest ülaselga läbistas meeletu terav valu. 

GIPHY.com

Sohni põrutas juba peale esimest hommiku kohvi alla keldrisse või õigemini oma urgu. Proovisin diivanilt tõusta, kuid silmist käis tulejutt läbi ning järgmisel hetkel olin ma käpuli maas sattudes täiesti paanikasse. Pidin kuidagi Sohni tuppa tagasi kutsuma, kuid telefon lebas mu selja taga oleval diivanilaual. Pagan. Egas midagi, tuli üks suurem valusööst veel ära kannatada ning tirida telefon enda juurde maha. Mitu minutit hiljem saingi telefoni oma vasaku käe juurde. Jõudsin juba rõõmustada, kui tuli Fredi ja selle minu käeulatusest eemale tiris ning asjalikult telefonikaante vahel olevaid kaarte välja hakkas kakkuma. No on alles tegelane! Proovisin alguses läheneda mesimagusalt paludes Fredit, et ta telefoni emmele tooks. Peale mitut palvet sain vastuseks vaid laia naeratuse, millele ühtki mind abisavat tegevust ei järgnenud. Kuna valu oli nii suur, siis tema naeratus jättis mu õnnehormoonid täitsa külmaks ning ei avaldanud seejuures mitte mingisugust valuvaigistavat toimet. Lõpuks teatasin Fredile, et kui ma ellu jään, siis me hakkame igapäevaselt perekondlike rühmatreeninguid tegema, et kõik saaksid siin elamises aru, mis on tiimitöö. 

Järgmine valusööst ja telefon oli minu valduses tagasi. Helistasin Sohnile, põhimõtteliselt karjusin, et tulgu kohe tuppa, kuid juba oli Fredi taas mu telefoni kallal lohistades seda minust kaugemale. Karjusin edasi lootuses, et Fredi pole veel jõudnud kogemata kõnet kinni panna ning järsku Sohni liigutab ennast kiiremini. 

GIPHY.com

Lõpuks jõudis Sohni tuppa, proovis mind mudida, venitada, painutada, kuid kõik lõppes ilge valuga ja suurest paanikast ei saanud ma hingata. "Kuule Dr. Google ütleb, et see valu läheb üle"; uuris Sohni. "Üks naine siin kirjutas, et tema ülaseljavalu läks ära", lisas ta. Mõtlesin, et hea seegi ja asusin mugavamat asedit otsima kuna käpuli asend ei kuulu teps mitte mugavate asendite kategooriasse. "Nädalaga," teatas Sohni püsti tõustes, "nädalaga läks tal muidugi valu üle." Ja siis mulle jõudis kohale. Mida faaaaa****, kuidas saab oma selja pekki keerata lapsel tatti ninast välja pumbates või tekki lappides või last sülle võttes??!! Ma ei saa nädal aega invaliid olla!

GIPHY.com

Paanikaks pole siiski põhjust, sest Sohni lappis mu selga pipraplaastriga kuna see oli ainus ravivahend, mis talle pähe vupsas. Just nimelt temale, sest mu ajutöö oli valuga halvatud. Lõpuks sain siiski peale paari tunnist puhkust taas jalule. Ma nüüd mõtlengi, et kas mul ongi see aeg käes, kus hommikuti pean väikese võimlemissarja läbima, kenasti lihased soojaks ajama ning hoolega venitama? Kas tõesti?

Sellised lood siinpool sood.

Adios amigos!

Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida selle blogi kaudu (paremal rippmenüüs leiad JÄLGI nupu), Facebookis ja Instagramis 😉.