Mis minust edasi saab?

Kas sa oled last magama lauldes ise enne teda magama jäänud? Mina olen. Oota ma usun, et järgmine küsimus lööb su pahviks. Kas sa oled kunagi oma tööintervjuul nutma puhkenud? Mina olen.

GIPHY.com

Pole siis ka imestada kui väidan, et ma olen põhimõtteliselt töötu või õigemini mul pole palgatööd kuhu asuda kui Fredi lasteaeda läheb. Facebookis kuuluksin hetkel ameti- kategooriasse „Täiskohaga emme“. Vähemalt midagigi. Kuid viimasel ajal on liialt tihti küsitud minult, et mida ma kavatsen edasi teha kui Fredi lasteaeda läheb. Ja mida rohkem seda küsitakse seda rohkem kasvab minu ärevus.

Tegelikult me kolisime poolteist aastat tagas täitsa uude kohta ja ma tegelesin aktiivselt töö otsikutega. Kandideerisin müügiesindaja ametikohale. Käisin vestlusel, aga.....ühel hetkel hakkasin tööintervjuul nutma. Kui paljudega seda küll juhtuda saab? Intervjueerija ulatas mulle salvrätikut ise kohkunult teatades, et sellist asja temaga küll varem pole juhtunud. Ma muigasin läbi pisarate, öeldes, et tunded on vastastikkused, sest ka minule oli see esmakordne kogemus. Ometigi ma sain ka kolmandasse vooru ning hiljem selgus ka viimasesse ehk neljandasse vooru. Tahaks loota, et selle pakatava emotsionaalsuse ja eheduse pärast, mis mu silmist lausa ojadena välja purskas. Aga võhivõõra ees niimoodi nutma puhkeda ehmatas mindki mistõttu järgmisel päeval otsustasin teha rasedustesti. 

Need kaks punast triipu, mis mulle sealt testilt vastu vaatasid ütlesid kõik. Õigemini lahendas selle suure „mis minuga küll viimastel päevadel toimub“ müsteeriumi. Ja kui mõni kallistab raseduse esimesel trimestril potti, siis mina nutsin. Nutsin ja nutsin ja nutsin veel. Võite kindlad olla, et uudis minu rasedusest lõi meie niigi segased plaanid veelgi segasemaks. Esiteks, mis saab minu töökohaga, sest rase on tööandjale kulu ning töökoha saamiseks oleksin ma pidanud oma rasedust varjama. Teiseks töökoht asus meie uuest kodust pea 100 km kaugusel ning kui ma selle töö oleksin saanudki, siis ma oleksin pidanud endale mingisuguse üürika hankima kaheksaks kuuks. Pealegi muudeti just tol hetkel vanemahüvituse maksmise korda, mis tähendab, et mul polnud enam lootustki tööle asudes vanemahüvitist kuidagi juurde võita. Olin aus ning teatasin ettevõttele, et olen rase. Ilmselgelt peale seda uudist polnud nad minust enam huvitatud, kuid see oli täitsa mõistetav.

Mõtlesime, et mis seal ikka ongi rohkem aega ettevõttega tegeleda, kuid meie ainsaks sissetulekuks jäi Sohni palk, mis kulus arvetele, toidule ja remondile. Ettevõte jaoks jäi mõni sent, millega me kuigi kaugele ei jõudnudki ning ega polnud seda motivatsioonigi kuigi palju, sest ma vingusin iga idee ja mõtte kallal, mida mõtlesime teostama hakata. Fredi sündides polnud seda aega ning minagi olin väsimusest kokku kukkumas. Kogu aur läks kohanemisele kogu selle titemajandusega. Kuigi nüüd oleme me end ikka hullumoodi käsile võtnud, varunud natukene tagataskusse, et esimesed tooted valmis teha. Kõik Fredi lõunauinakud ja õhtud veedan tööd tehes. Kuid mida rohkem ma panustan seda enam kuulen ma ühelt oma õlalt häält, mis sosistab meelalt, et ma saan selle asja käima. Samal ajal kriiskab teise kõrva kileda häälega deemon, et mida ma küll mõtlen. Kes pagan tahab neid tooteid? Kuhu ma selle ettevõttega küll enda aruga jõuan? Aga proovima ju peab, sest aastake olen ma Frediga veel kodus ning käed rüppes istuda ei viitsi. 

Mina üle genereerimas (GIPHY.com)

Olen korduvalt mõelnud palgatööle minna, kuid sellisel juhul jääb meie ettevõte tahaplaanile. Kui ma läheksin palgatööle ja aktiivselt tegeleksin ettevõttega, siis jääb pere ning kodu tahaplaanile. Mu peas on läbi käinud, et tegelen ettevõttega ning proovin renditööga veidi lisa teenida. Pigem selleks, et ei peaks mehe rahakoti peal olema. Me oleme kõiki neid variante Sohniga mitu mitu korda läbi arutanud. 

Eelmisel pühapäeval paigaldas Sohni Fredi tuppa parketti ja päris minult, et kui me kunagi maja saame, kas mööbeli võtame sinna kaasa. Oleme ikka mõlgutanud seda maja mõtet. Õigemini see käib lainetena, kus see teema on aktuaalsem ja Sohni sirvib taas müügikuulutusi. Jällegi, suure summa ulatuses laenu me pangast ei saa, sest Sohni oma Soome ehitaja palgaga ja kahe ülalpeetavaga ei pane ühegi laenuhalduri silma särama. Kaugel sellest. Mingisuguse odava krundikökatsi saaksime, kuid kõike nullist ehitama hakata ajab hetkel pea ringi käima. Ja kui mina tegelen meie mikroettevõttega, kus esimestel aastatel vaevalt, et mingisugust märgiliselt suurt sissetulekut näidata saan (kõik on muidugi meie teha ja endale eesmärkide seadmises kinni), siis maja lootus jääbki mingisuguseks kaugeks lootuseks. Samas milleks põdeda, kuid huvitav oleks teada kus maal ma oma eluga järgmisel sügisel olen. Kas punktis, kus tööalaselt pole mitte essugi muutunud või kõik on aastaga paika loksunud? 

Elame näeme. 

Adios amigos!

Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida selle blogi kaudu (paremal rippmenüüs leiad JÄLGI nupu), Facebookis ja Instagramis 😉.