Kiiksud

Foto: Katrin Merisalu

Neli aastat. Uskumatu, kuid juba neli aastat oleme Sohniga koos olnud. Kui keegi küsiks, kas on midagi, mida ma sooviksin Sohnis muuta, siis tegelikult ma pigem vastaksin, et pole. Kui ma muudaksin kasvõi ühe asja, siis ta pole ju enam minu Sohni. Pealegi, mõte sellest, et keegi sooviks midagi minus muuta, toob mulle kananaha ihule. Ma võtan Sohnit sellisena nagu ta on ja loodan, et tema võtab mind täpselt sellisena nagu mina olen.

Ma muidugi ei saa öelda, et meis kummaski pole kiikse, mis meil vererõhku pügala võrra  kõrgemaks ei tõstaks. Kaugel sellest, kuid kui ma nüüd sunnin ennast meenutama, mis mind Sohni juures häirib, siis kohe ei tule mahlasemad eripärad meelde. Tegelikult ma olen kogu meie kooselu vältel imestanud, miks tal jääb see üks samm tegemata. Näiteks, ta viib oma taara kööki töötasapinnale, kuid vaevuks ta veidi kummarduma, et see prügikasti kõrval olevasse taarakotti panna. Üks liigutus, ainult üks. Paraku see samm jääb lõviosa kordadest tegemata. Ahjaa, see kommipaber, mille Sohni magamistuppa vedelema jättis ja mille tõttu mõtlesin kõik oma seitse asja ja lapse kaenlasse haarata ning üldse minema minna. Tema huumorist ma enamus kordades aru ei saa, kuid endiselt ma kahtlustan, et asi on mu hormonaalses sasipuntras mitte nii väga tema naljades. Vähemalt neli aastat tagasi ma naersin nende üle niiet pissitilk püksis. Parimate palade puhul patsutasin sõbramehe kombel isegi ta õlale, kiites tema nalju taevani. Nüüd tihtilugu pärin üle, kas ta tegi nalja või mõtles tõsiselt. 

Minagi pole puhas poiss vaid omajagu hullude kiiksudega. Ega ilmaasjata Sohni mind ei hüüa pervoks, sest olen ilge perfektsionist, ajades luubiga igat detaili taga. Üks asi, mis Sohnit kohe kindlasti häirib on see, et unustan piima külmkappi tagasi panna. Teate, mu vanemad tegid seda ja ma nii mäletan, kuidas see mind nii nii nii paganama närvi ajas. Ja nüüd kuusteist aastat hiljem olen jõudnud punkti, kus ma ise ei märkagi, et olen piima köögi tasapinnale vedelema jätnud. Ainuüksi täna ütles ta mulle kaks korda, et olen piima välja jätnud. Ja oi, kui tihti ma segan Sohni jutule vahele.  Umbes tosin korda on ta minult küsinud, et miks ma nii keeruliselt mõtlen või teen. Kui probleemidele saab läheneda otseteed, siis mina jõuan lahenduseni pika pika kaarega. Niiet jah, on hetki, kus ma mõtlen, kuidas Sohni mind küll välja kannatab või kuidas ta minuga hakkama saab. 

Ometigi oleme neli aastat koos ühte sammu astunud, rõõme ja muresid jaganud, nullist alustanud ja pasast läbi käinud. Meil on Sohniga nõrkusi, kuid selleks, et suhe toimiks peab õppima nendega ühel või teisel moel ümber käima. Nendega leppima või harjuma. Need, meie kiiksud, on nagu väike puru esiku põrandal, mille vaikselt jalaga vaiba alla lükkad. Sa tead, et see pisike puru on seal vaiba all, kuid tõrjud selle mõtte peast välja. Lood justkui illusiooni, et neid üldse ei eksisteeri. Koristad vaiba ümbert, kuid vaiba alla piilud harva. Nii lihtne see ongi. Õigem oleks pigem öelda, et nii lihtne see võiks ju olla.


Adios amigos!

Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida selle blogi kaudu (paremal rippmenüüs leiad JÄLGI nupu), Facebookis ja Instagramis 😉.