Kuna Sohni koju tuleb?

Pixabay.com Millised on teie kevadekuulutajad? Ma mäletan, kui me Helsingis resideerusime, siis need ilgelt pinisevad võrrid või mopeedid või rollerid, kuidas iganes neid atribuute ka ei nimetata, ajasid mul harja alguses ikka päris punaseks. Tavaliselt vuristasid sellega terve grupp puberteediohtu poisikesi, üks ees ja viis järgi. Ma pakun, et vaiksemates paikades on selleks idülliline linnulaul või juba märtsis või aprilli algul kuskil tänaval lühkades ringi silkav meesterahvas. Ei taha üldistada, aga ma olen ainult mehi taolisel külmal kuul lühkades näinud. Ma ei hakka detailidesse laskuma, eksole.  On ühed kevadekuulutajad veel- krundiotsingul inimhinged. Kevade tulekuga löödav nad kõik kinnisvaraportaalid ja soov.ee-d või kuldsed börsid lahti ning hakkavad müüdavate kinnistute juures luurel käima. Jah, siia kuulume ka meie.  Me endiselt unistame kaunist majast, kuid pole suutnud paika panna kuhu meie tee lõplikult meid viib ning kuhu kanti me selle maja tulevikus endale suudaksime

  "Kuule, tule nüüd tee pilti", kamandasin ma Sohnit, kes just tahtis end mugavalt voodis sisse seada. Torisedes haaras ta telefoni, küsides kelle jaoks ma seda teen, miks see üldse vajalik on ning kellele ma neid pilte siis näitama hakkan. Tõsi, need pildid pole just sellised, mida pere fotoalbumisse panna kõigile vaatamiseks. Ma tegelikult pole üldse neid pilte oma silmaga näinud ja ma absoluutselt ei tea, millise nurga alt Sohni need tegi. Kas mu lõualott jäi näha või kas mu juuksed olid ilusti sätitud? Ilmselt olid nii lõualott ja sassis juuksed esindatud, kuid tegelikult polnudki tähtis see kui klantsitud ma seal välja näen. Tähtis oli jäädvustada, kuidas ma viimast korda Fredit imetan. Ja ma juba tihun siin nutta . Aga ma alati tahtsin meie viimast hetke kuidagi jäädvustada. Nüüd alles tulin selle peale, et oleksime võinud ju seda filmida 😬. Ikkagi meie pisike beebi on nüüd minu silmis ametlikult suur poisu. Sohni silmis on ta seda juba ammu 😃.  Uskumatu, et mina, kes

Tasa, mees mõtleb! Või hoopis puhkab 😀 Selle aasta esimene matk on meil nüüd kolmekesi tehtud. Või noh, kõvad matkalised nagu me oleme. Tuleb välja, et puhta amatöörid kuna valisime selleks puhuks ülimalt valed jalanõud ning pidime ühel hetkel otsa ümber pöörama ning nördinult tagasi kodu poole vantsima, sest soos ja mudamülkas tossudega ringi pladistada pole just tore.  Kogu seda matkaõhtut kokku võttes ohkan ma veidi raskelt. Ühesõnaga kogu see matkamine, telkimine ja üleüldse metsas konutamine on minu ja härra jaoks suur ühine hobi. Ma ikka naeran endamisi, et me oleme vähe metsa poole noh 😂 ja kibeleme, et saame sellesse maailma Freditki kaasata. Kuna poiss on kõigest pooleteiseaastane, siis pole see ettevõtmine võimatu, aga ka mitte just väga kerge. Me härraga meenutasime, kuidas me eelmisel suvel alla aastast põnni süles tassides telkimas ja metsasaadusi korjamas käies arvasime naiivselt, et kui poiss saab jalad alla, siis läheb meil see metsaelu kergemaks. Vähem tassimist ja l

S on juba kolmandat päeva keldris köögi meisterdamisse sukeldunud. Viimaste päevadega on kodus üht teist tehtud. Teate, kui sa siin kodus muudkui istud, siis kohe vajad muutusi ja arengut ning meil on siin ikka päris omajagu teha. Muidugi on meil ka alati see, et kui S koju tuleb, siis peab kohe viimast võtma. Neid koroonapiiranguid ja kõiksugu otsuseid muudetakse tihtilugu ning pagan seda teab kui kauaks ta uuesti Soome läheb. Minu jaoks ehk kõige oodatum oli magamistoakapp. Selle valimine polnud teps mitte kergete killast. S-i üheks peamiseks kriteeriumiks oli, et kapiukstel ei tohi peegleid olla. Ma nii mäletan, kui tema Soome korteris oli magamistoas kapiuksed tervenisti peeglitega kaetud ja küll ta siis sättis neid uksi, et ta uinudes ja ärgates oma nägu ei näeks. Minul oli selle peegli osas ükskõik, kuid kui S teatas, et magamistuba ja peeglid ei käi kokku, siis oli see nõue kui kivisse raiutud. Tõesti f eng shui kohaselt pole peeglid magamistuppa absoluutselt teretulnud. Öeldak