 |
| Pixabay.com |
Millised on teie kevadekuulutajad? Ma mäletan, kui me Helsingis resideerusime, siis need ilgelt pinisevad võrrid või mopeedid või rollerid, kuidas iganes neid atribuute ka ei nimetata, ajasid mul harja alguses ikka päris punaseks. Tavaliselt vuristasid sellega terve grupp puberteediohtu poisikesi, üks ees ja viis järgi. Ma pakun, et vaiksemates paikades on selleks idülliline linnulaul või juba märtsis või aprilli algul kuskil tänaval lühkades ringi silkav meesterahvas. Ei taha üldistada, aga ma olen ainult mehi taolisel külmal kuul lühkades näinud. Ma ei hakka detailidesse laskuma, eksole.
On ühed kevadekuulutajad veel- krundiotsingul inimhinged. Kevade tulekuga löödav nad kõik kinnisvaraportaalid ja soov.ee-d või kuldsed börsid lahti ning hakkavad müüdavate kinnistute juures luurel käima. Jah, siia kuulume ka meie.
Me endiselt unistame kaunist majast, kuid pole suutnud paika panna kuhu meie tee lõplikult meid viib ning kuhu kanti me selle maja tulevikus endale suudaksime ja tahaksime soetada. Ja hetkel pole nii palju rahalisi võimalusigi, et seda majakest soetama hakata. Niiet jah, see oma maja tundub helesinise unistusena. Jällegi kui peaks tulevikus tulema perelisa, siis peame vaatama uut elamist, sest meie korter pole lisadega- näiteks hästi venivast materialist seintega ja põrandatega. Kuid aastaid korteris istuda ja raha koguda tundub selline näääääh. Käed sügelevad raske talupoja töö järele, eriti Sohnil muidugi. Ja me oleme hooti arutanud endale suvituskoha rajamist.
Me eelmisel aastal kruntide juures piilumas küll ei käinud, aga eelnevad aastad sai seda ikka omajagu palju tehtud. Ja alati algas see kevadel. Üldse meil on kodus nii palju dilemmasid millega silmitsi seista, et ma ausalt tahaksin juba jaanalinnu kombel pea mõneks ajaks liiva alla panna. Otsustamine pole hetkel minu tugevam külg. Tegelikult ma ei tea, kas see on üldse kunagi olnud mingu tugevam pool. Ma olen ju muudkui heietanud, kuidas ma tahan korteris kõik asjad valmis saada ning seda kõike mõni aeg lihtsalt nautida. Aga vot sulle nalja. Talvel igatsen ma siin korteris hullupööra sauna järele ning kevadel tahan ise ka sõrmi mulda pista.
Eelmisel nädalal viskasime kahele krundile pilgu peale. Me jõudsime mingisuguse keskteeni, kus arutasime, et meie korterist maksimaalselt 30 kilomeetri raadiuses võiks ju mõnus suvituskoht olla. Muidugi ma üle päeviti kahtlen selle otsuse mõttekuses, sest noh kogu energia läheb sinna ja äkki see maja jutt jääbki ainult jutuks. Pealegi meil on korteris ka terve pikk nimekiri asju, mis vajavad lõpuni viimist, kuid mis krundi soetamisel raudselt määramata ajaks poolikuks jäävad. Samas jällegi igasugune kinnisvara on ka ju investeering ning tulevikus saame seda äkki uue kodu ostmiseks võib-olla laenutagatiseks panna või vajadusel ka müüa. Kuigi see viimane võib emotsionaalselt keeruliseks muutuda. Issake, ma tõesti ei tea. Lisaks on hirmutav see, et peame selle krundi jaoks ka pangast väiksema laenu juurde taotlema ning taoliste rahaliste lisakohustuste võtmine peab olema meie jaoks hästi läbimõeldud.
Meile jäi asukoha tõttu kummitama mõistliku hinnaga krunt, mis paikneb 30 kilomeetri kaugusel meie kodust ja on põldude keskel. Korralikud metsamassiivid jäid sellest krundist veidi maad eemale kuhu suvel ratastega sõita pole muidugi probleem. Ma olen hullemat sorti korilane niiet metsade olemasolu on minu jaoks sama tähtis kui puhas joogivesi ja elekter. Paraku Kesk-Eestis on sellist metsa sees olevat krunti suht pea, et võimatu leida, kuid mis oleks meie silmis Jackpot. Selles suhtes on ju viljapõllud ka kütkestavad, aga kui need põllud rapsi alla panna, siis visuaalselt on kõik super, aromaatselt mitte nii väga tore. Ma peangi Sohnile ütlema, et kui ta endiselt mõlgutab mõtteid eramajast, mis on metsaga ümbritsetud, siis me peame heaga maakonda vahetama.
Igatahes me tegelikult broneerisime selle krundi ära, käisime seda ka vaatamas. Uhhuuhuuu vana räämas maja ja kuidagi kõhe oli seal olla. See võis ka tingitud olla rõvedast ilmast, minu tatisest ninast ja küllaldki kehvast enesetundest, Fredi kasvuspurdiga tingitud muredest ning üleüldse mahajäetud hoonetes ringi uudistamine paneb südame ärevusest kiiremini põksuma. Ma mainin kohe ära, et Sohni on igal juhul müüdud, mina olen nüüd see pidur, proovides kõiki plusse ja miinuseid siin kokku rehkendada. Ma tahaksin päikselise ilmaga ning ajal kui puud on lehtes seda kinnistut uuesti vaatama minna.
Ühtlasi ma pean sõjaplaani sealsete naabritega juttu vesta, et teada saada kes seal varasemalt elasid ning miks talukoht sellisesse mahajäetud seisu on jäänud. Lisaks ma tahan südamerahustuseks teada, ega keegi pole seal endalt elu võtnud. Ma alati kinnisvara uudistamas käies pärin, ega siin ei kummita. Jah, ma ühtlasi saan ka aru, et kes see hakkab oma paranormaalsetest kogemustest avameelselt võhivõõrale rääkima, siis jääbki vara hoopiski müümata. Samas ma alati tunnen, et pean seda üle pärima. Üleüldse alates hetkest, kui mu sõbranna laps nende kodus (vana talukoht, mille nad kunagi ostsid) aida juures mingit onu seismas nägi, olen ma pekki keeratud. Nüüd mõtlen, et kui Fredi seal peaks hakkama kedagi nägema, siis tsau pakaa ma pakin oma asjad ja lahkun.
Mis te ise arvate, tasub meil nüüd energiat panustada taolisele uuele projektile? Või pigem kuivada siin korteris edasi ja loota, et ehk meile kukub pähe võimalus aastate pärast oma maja soetada? Kui me kunagi välja mõtleme kuhu me seda üldse tahame!
Sain nüüd südamelt ära räägitud. Lähen ja premeerin enda seriaaliga the Real Housewives of Beverly Hills, kus rikkad pereemad libistavad õhtusöögi kõrvale 2200 dollarilist šampanjat ja vaikselt mõeldes, et küll nende sülekoertel on alles vapustav elu ja kas meie suudame väikest saunamajakest ehitama hakata.
Adios amigos!
Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida Facebookis ja Instagramis 😉.
Kommentaarid
Postita kommentaar