Eelmisel aastal oli lihtsam

Tasa, mees mõtleb! Või hoopis puhkab 😀

Selle aasta esimene matk on meil nüüd kolmekesi tehtud. Või noh, kõvad matkalised nagu me oleme. Tuleb välja, et puhta amatöörid kuna valisime selleks puhuks ülimalt valed jalanõud ning pidime ühel hetkel otsa ümber pöörama ning nördinult tagasi kodu poole vantsima, sest soos ja mudamülkas tossudega ringi pladistada pole just tore. 

Kogu seda matkaõhtut kokku võttes ohkan ma veidi raskelt. Ühesõnaga kogu see matkamine, telkimine ja üleüldse metsas konutamine on minu ja härra jaoks suur ühine hobi. Ma ikka naeran endamisi, et me oleme vähe metsa poole noh 😂 ja kibeleme, et saame sellesse maailma Freditki kaasata. Kuna poiss on kõigest pooleteiseaastane, siis pole see ettevõtmine võimatu, aga ka mitte just väga kerge. Me härraga meenutasime, kuidas me eelmisel suvel alla aastast põnni süles tassides telkimas ja metsasaadusi korjamas käies arvasime naiivselt, et kui poiss saab jalad alla, siis läheb meil see metsaelu kergemaks. Vähem tassimist ja lisaks puhtam laps, kes pole maas käputamise tagajärjel nabaauguni mulda ja okkaid täis. 

Teate, meil oli eelmine aasta ikka väga kerge elu ja kaalultki tükk maad kergem põnn. Nüüd peame tarima 15 kilogrammist poisijurakat süles või kukil. Mõni kindlasti mõtleb, et ahhh pange see laps maha siis, kui ei jaksa kanda, ära vingu, et raske on! Paraku on nii, et Fredi suudab ainuüksi ninaga õhus nuuskides leida suuna veekoguni kuhu ta tahab kohe sisse tormata. Porilombid on meie silmis okei, seal pladistagu nii palju kui tahab, aga me näeme kurja vaeva, et teda suurematest lompidest eemale hoida. Teda absoluutselt ei morjenda teadmine, et vesi on jääkülm. Ta veel tiigi või järve poole joostes karjub suurest tänulikkusest aitähhh, aitähh, aitähh. Et üldse taolistest kohtadest tulema saada peame Fredi kas kukile või sülle võtma. 

Ma ei tea, mulle üldse kangestus enne matka silme ette Hollywoodilik pilt, kuidas me kahel jalal kõndiva Frediga käest kinni mööda metsarada sammume, lai naeratus näol. Mine noh! Ta ei liigu meiega isegi ühes suunaski ja käest kinni on ta nõus hoidma vaid siis, kui see on temale kuidagi moodi kasulik. Õigemini ainult siis, kui me läheme tema valitud suunas. Üldjuhul Fredi mingisugustest metsa all olevatest lilledest savi. Ülased polegi nii hullud, kuid minu suurim hirm on see, kui ta näsiniine sikutama läheb. Lisaks avastasin, et ta võib vabalt kuhugi püsti oleva oksa otsa kukkuda. Niiet me jõudsime järeldusele, kuidas tegelikult oli veel käputava põnniga lihtsam metsades ringi tuuseldada. Nüüd kui põnn on kahel jalal on ka kõiksugu ohte kamaluga juurde tulnud. 

Miks me üldse matkale läksime? Ma ütlen ausalt, et põhieesmärk oli Fredit veidi väsitada, et siis koju tulla ja talle näost sisse toppida sööki, mille üle ta moe pärast muidu pirtsutaks, aga suurest näljast sööb korralikult. Arvake ära, kes keda väsitas. Eks ikka minul ja härral oli toss korralikult väljas. Meil sai nüüd tükiks ajaks küll. 

Adios amigos!

Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida Facebookis ja Instagramis 😉.