Kuna Sohni koju tuleb?

Olge te hoiatatud, täna juttu ainult rasedusest. Ma olen siin blogis maininud varemgi, et marakratt pole just väga koostööaldis inimlaps olnud ja jätnud siiani oma soo enda teada (sugu jäi küsimärgi alla). Arstidel käik üldjuhul talle üldse ei meeldi ja ta lihtsalt hakkab kõhus ringi möllama nagu pöörane. Peale teist ultraheli ei teadnud me, kas peame käima ka kolmandas või mitte. Kõik ikka soovitasid minna erakliinikusse lapsesugu uurima, lisaks veel teha beebist ka 3D pilt. Esiteks need beebid seal 3D pildi peal on meie arust no nii hirmutavad ning teiseks otsustasime, et tasustatud ultraheliuuringu asemel saame seda rahakest kasutada kodu jaoks. Ühesõnaga on pakilisemaid kohti kuhu investeerida nagu näiteks parkett või laelauad. Mõnele võib näida, et oleme tõelised rotid, aga pean tõdema, et meie kaalukauss kaldub veidi kokkuhoidlikumate elustiilivalikute poole küll. Lihtsalt aeg on selline. Nii me siis arvasime, et jätame selle soo üllatuseks. Võta näpust 😂, kolmas ultr

Kui täna hommikul ärkasin, siis Sohni juba vuugitas viimast plaadirida vannitoas. See oli suht minu ülesanne, millega tahtsin juba eile ühele poole saada, aga meil oli reede laiskuse päev. Tegelikult olime magamata. Miks? Öösel kell üks lagunes meie voodi ära. Just nimelt, see paganama kuninglik voodi, mille me järelturult hiljaaegu ostsime. Nüüd me vähemalt teame arvatavat põhjust miks seda müüdi. Konkreetselt lipid lendasid alt, sest keskmine rauast osa oli paigast nihkunud ja andis kuidagi järgi. Me ehmusime ikka päris korralikult ja see mats lõi adrenaliini ülesse niiet võtsime oma madratsi nässi kaenlasse ja kolisime elutoa põrandale magama. Mis te arvate, et uni tuli kohe? Absoluutselt mitte, mõlemal läks tükk aega aega, et taaskord kuidagi magama jääda. Naljakas, aga oleme nii kaua põrandal maganud, et peaksime juba harjunud olema sellega, kuid ei, kaugel sellest. Üks öö madratsil tegi Sohnil selja haigeks ja minulgi andis sealt püsti ukerdada. Elasime siiski selle kuidagi üle.

Tahame olude sunnil tuulutada oma rahakotti, raha ära anda, aga millegi pärast ei taheta tulla ja seda võtta. Naljakas kohe, sest olen kuulnud palju muret, et igal pool on tööd palju, aga näed sa, tegijatest napib. Nüüd siis oleme ise selle probleemiga korduvalt silmitsi seisnud. Mul on juba varsti selline karvane tunne, et asi on meis 😝. Enne, kui asun torumehe kallale, alustan hoopiski Sohnile sobiva juuksuri leidmise saagast. Me oleme kolinud uude kohta ja tõesti pole siiani leidnud talle head juuksurit. Käis ühe juures, kes oli pädev ainult pea ja habeme pesemises. Lõikus ja habemepiiramine, mis proua juuksur tegi oli juba nädala pärast välja kasvanud. Oleme head tööd näinud ja see sinna alla kohe kindlasti ei klassifitseerunud. Lisaks häirisid Sohnit kõige enam tema värisevad käed 😂. Tundub, et need saidki saatuslikuks ja Sohni keeldus selle proua juurde uuesti minemast. Leidsin kohe mingisuguse meestejuuksuri salongi ja proovisin juba 4 korda sinna reedeks aega saada. Helis

Hetkel on mul käsil 35. rasedusnädal ja tõesti chill on olla. Tunnen, et aega ju veel on ning augusti saan ilusti ilma suurema pabinata mööda saata. Beebi peaks ju kõikide kirjade järgi ilmavalgust nägema 24. septembri kanti, kaks nädalat siia sinna. Lubage naerda, sest alles eelmisel kolmapäeval ärkasin ma hommikul päevade valu peale. Kirjutasin kohe Sohnile Messageri, et liialt vara on ju libavaludeks. Tema arvas, et äkki gaasid kimbutavad või häda number kaks ähvardab tulla. Ma mõtlesin, et olen unustanud nende kuude jooksul, milline valu on päevade valu, aga ausalt äratundmine oli kohene ja sellega kaasnes ka aina suurenev paanika. Mõtlemine sünnituse peale tekitab ikka ärevaid tundeid, mis on minusuguse esmaraseda jaoks igati normaalne. Statistika järgi kannatavad viiest naisest neli sünnituseelse ärevuse all. Ma kuulun kindlasti nende nelja hulka. Ma tean sünnituse kohta täpselt nii palju kui filmidest kiputakse näitama, kus naised muutuvad kohati tõelisteks monstrumiteks, p

Ühel pühapäeval asus Sohni taaskord Soome poole. Muide mul ei lähe eales meelest üks kommentaar, mis jäeti meie Instagrammi, kus ma just olid halisenud, et vihkame kõiki pühapäevi, sest Sohni peab tööle tagasi minema. Lihtsalt originaalne kommentaar, mis tuletas mulle meelde vana head kooli aega, oli järgmine: Ma vihkan pühapäevi niisama ka, noh selle järgneb ju esmaspäev Tol korral olin paar nädalat ise Sohni asjad voodi peale valmis pannud, sest ta tegi kuni viimase minutini remonti. Just sellel pühapäeval otsustas Sohni ise oma asjad kokku otsida ja kotti pista. See ülesanne ei olnud kergete killast, sest elasime toona jätkuvalt veel kastides. Meil oli puhaste riiete kastid, kus paiknesid igapäevaselt kasutuses olevad riided. Pusad, kampsuni ja mitte nii väga lemmikud riideesemed asusid kohvris. Sokid olid kastis, kuid eraldi valgetes kilekottides-minu sokid, Sohni sokid ning kaaslaseta sokid. Hunnik pesu oli veel pesurestil ootamas oma järjekordset reisi KASTIDESSE.

Me oleme jätkuvalt mööbliotsingu lainel. Eelmine nädal kisendas meie kodu lisa istekohtade järele. Lisaks kõigele oli üks meie matkatoolidest suure kasutuse tõttu otsad andnud. Sohni pidi kiirelt midagi välja mõtlema. Nii kadus magamistoast meie armsa madratsi alt kaks narivoodi madratsit, millest valmistati elutuppa ajutine diivan. Finaal oli peale külaliste lahkumist aga selline, et lebotasime ise seal enamuse pühapäevast ja ei raatsinud seda kohe üldse ära lammutada. Me vajasime voodiraami kiiremas korras. Mina ei saa aru, mis võimed Sohniga kaasa antud on, sest ta mõtles ühel hetkel soov.ee korraks lahti võtta ja juba järgmisel sekundil ta leidis mega laheda voodi. Olin ise sobiva voodi luurel olnud ligemale nädala, eriliste tulemusteta. Olime alati mõelnud soetada pigem pehme päiseosaga voodit, sest mina loen palju voodis ning Sohnile meeldib samuti voodis hommikuti kohvi nautida ja arvutis samal ajal oma asju ajada. Kaua me seda seina patjade ja palja seljaga nühime? Soo

Kas te teate, kes on kõige õnnelikum rahvas siin maamunal? Juba teist aastat järjest? Just nimelt, meie põhjanaabrid soomlased. Kirjutan ja vaikselt muigan endamisi, et oleme Sohniga ikka omamoodi inimesed, sest mõtleme hetkel kõiki variante, et Sohni saaks sealt õnnelikult maalt minekut teha. Kõiksugu loogikat arvesse võttes peaksin hoopiski mina siin Eestis kohvreid pakkima ja kiiruga ostma Tallinki üheotsa pileti heaoluriiki. Kõik justkui viitab sellele, et elu üle lahe on kordades parem kui meie endi Maarjamaal. Aga me oleme eestlased ja jääme selleks ning Soomes meid lõplikult omaks keegi pidama ei hakka. See on fakt. Sorry, aga juba teist aastat järjest kui ma sellest ÜRO raportist kuulen ja loen, et soomlastel on selle järgi elu nagu lill, siis tuleb silme ette just see pilt  Very Finnish Problem Facebooki lehelt .  .  No see pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna 😂. Foto: Very Finnish Problems Sohni ütles, et neil oli meestega sellest uuringust ja tulemusest juttu ning ü

Teate ma kunagi ülikooli ajal ütlesin, et mitte kunagi oma elus ma ei vaata meeste poole, kes on lõvi tähtkujus sündinud. Oeh, ära iial ütle iial. Üks päev ma ikkagi mõtlesin, et see oli parim ära sõnumine oma elus, sest Sohni on tõesti super elukaaslane. Sellel nädalal oli Sohnil sünnipäev ja terve nädala teine pool on selle tähe all veerenud mistõttu oleme palju kodus koristanud ja vaaritanud, sest meil käis omajagu külalisi. Terve reede läks põhimõtteliselt toidu valmistamise nahka. Sohni mässas poole päevast vannitoas ja hakkas viimast plaadirida paigaldama. Sai traditsioonilist kartulisalatit tehtud ja küpsetasin koogigi, millest ma suures eufoorias polnud. Nimelt valisin seekordseks katsetuseks  maapähklivõi-toorjuustukoogi . Mina ei tea, mis valesti läks, aga see kook eraldas küpsetamise ajal mega koguse rasva niiet küpsisepõhi oli rasvast läbi imbunud ja ka küpsetusvormist tilkus seda läbi, mis pani terve ahju kärssama. Maitselt oli hea ja õige rammus kõhu täis, kuid ma

Nautisin hommikut ülihea cappuccinoga, mille uus kohvimasin just valmis tegi. Kohvimasin, mis oli selle kuu üks suurimaid väljaminekuid, sest jäime oma põhimõtetele kindlaks ning ei hakanud järelmaksuga jändama. Säh sulle seda eelarve pidamist 😂 ja nüüd me peame veelgi enam ülejäänud kulutustel sõrmega järge pidama. Hoolimata sellest, et meil pole veel voodiraami soetatud, riidekappi välja valitud ning kummut ootab, et Sohni talle Soomes IKEAsse järgi läheks, tunneme mõlemad, et see kohvimasin oli üks parimaid oste ja võime vabalt veel selle kahekordse madratsi kuhja otsas kuni järgmise kuuni edasi magada. Sellised ongi siis meie prioriteedid peaasi, et head kohvi saaks. Sõltlased. Võtsin cappuccino lonksu ja mõtlesin, et lausa uskumatu kuhu aeg on lennanud. Ma poleks seitsme aastase plikatirtsuna mitte kunagi arvanud, et valin mööblit selle järgi, et robottolmuimeja mahuks diivanialust puhastama ja paigutan asju mööda tuba järgides feng shui tarkusi, sest kes ei sooviks oma koju

Vahel tunduvad ka kõige pisemad asjad elusuuruse probleemina. Käisin see nädal ämmaemanda juures ja tuleb välja, et minu vererõhuga on natukene probleeme, kipub kõrge olema, aga  hetkel on näidud täpselt piiri peal niiet ravimeid ei pea ma veel võtma hakkama. Ma pigem proovin nendest hoiduda nii kaua kui saab. Hea küll, ega see ämmaemand asus ka ju neljandal korrusel ja mul on põhimõte lifti mitte kasutada. Mis see siis neljandale pole ära ronida enne vererõhu mõõtmist? Kunagi me elasime Sohniga omajagu aega neljandal, peaks nagu  harjunud olema. Mis sa teed, loll on loll ja 32. nädalat rase. Ütlen ausalt, et viimane korrus treppe olid juba meeletult vaevarikkad ja isegi üks haiglatöötaja jäi ahastunud näoga vaatama, kuidas ma end mööda trepikäsipuud üles vinnasin. "Issake, miks te lifti ei kasuta?": ütles ta mulle murelikul toonil, mille peale mina tõstsin vestluse lõpetamiseks käe ja teatasin hingeldades, "ei, ma põhimõtte pärast liftiga ei sõida." Luban, et järg

Miks selline pealkiri? Eks ikka sellepärast, et mõeldes meie esimesele eelarve kuule hakkas see mind lihtsalt kummitama. Täna on parim aeg teha kokkuvõte meie juuli eelarvest, kus kõik, ABSOLUUTSELT KÕIK, prognoositavad kulud pauguga lõhki lendasid, aga sellest hoolimata ots otsaga kuidagi kokku tulime. MIS LÄKS VALESTI?  Kust küll alustada? Räägin sellest kõige suuremast murest ehk 100% on üheks peamiseks probleemiks meil toidupood. Planeerisime nädala toidurahaks 100 eurot. Kui on eeskujusid, kes 50 euroga nädalas oma pere edukalt ära toidavad, siis mõtlesime oma aruga, et mis meil siis kahekesi 100 euroga ära pole majandada. LUBAGE NAERDA. Alguses me täitsa hästi suutsime planeerida (emm, umbes ainult esimese nädala või poolteist), kuid siis tuli Soomes käik, väljas söömas käimised, ostukorvi lipsasid meelepärased karastusjoogid sealhulgas ka Borjomi, mis on suureks abimeheks kui mu magu kõrvetab (no osta seda igapäevaselt tähendab ligemale 10 eurost kulu nädalas). See kõ