Hüpnosünnitus ja #junnonjahe

Hetkel on mul käsil 35. rasedusnädal ja tõesti chill on olla. Tunnen, et aega ju veel on ning augusti saan ilusti ilma suurema pabinata mööda saata. Beebi peaks ju kõikide kirjade järgi ilmavalgust nägema 24. septembri kanti, kaks nädalat siia sinna. Lubage naerda, sest alles eelmisel kolmapäeval ärkasin ma hommikul päevade valu peale. Kirjutasin kohe Sohnile Messageri, et liialt vara on ju libavaludeks. Tema arvas, et äkki gaasid kimbutavad või häda number kaks ähvardab tulla. Ma mõtlesin, et olen unustanud nende kuude jooksul, milline valu on päevade valu, aga ausalt äratundmine oli kohene ja sellega kaasnes ka aina suurenev paanika.

Mõtlemine sünnituse peale tekitab ikka ärevaid tundeid, mis on minusuguse esmaraseda jaoks igati normaalne. Statistika järgi kannatavad viiest naisest neli sünnituseelse ärevuse all. Ma kuulun kindlasti nende nelja hulka. Ma tean sünnituse kohta täpselt nii palju kui filmidest kiputakse näitama, kus naised muutuvad kohati tõelisteks monstrumiteks, pigistavad tugevalt mehe kätt ja isegi hammustavad neid ning karjuvad täiest kõrist. Tõeline metslane tuleb nendest välja, puudu on veel ulgumine kuu poole. Teiseks on sünnitustest mingisugustki aimu andnud sõbrannade, pereliikmete ja tuttavate jutud, kus tavaliselt ei ilustata. Ühtlasi on jäänud vahel mulje, et mida hullem, raskem, pikem sünnitus on läbi elatud seda kõvem mutt ollakse (mis on igati mõistetav).  Naised võistlevad ikka kõiges, uskumatu eks. Siia kategooriasse käivad jutud jubedast valust, meeletust vere hulgast, rebenditest ja õmblustest, hemoroidide lõhkemistest, pissi pidamatusest jne.  Selliseid esmasünnitajate " käisin haiglas nina nuuskamas" jutte on vähe, kuid neid on ka vahel ette tulnud. Kõige selle põhjal on loodud pilt eriti piinarikkast protsessist.

Milline on minu sünnitusplaan? Lihtne, ma pole veel kõiki detaile paika pannud. Kas keegi üldse saabki seda teha, sest mul ausalt pole õrna aimu, milline tunne on last sünnitada ja mis meeleolud mind seda tehes valdavad. Küll aga oleme huvitatud ühest omapärasemast lahendusest, mida kasutada soovime ja selleks on hüpnosünnitus. Ausalt, me pole Sohniga sellest hüpnosünnitusest varem mitte midagi kuulnud, aga minu vennanaine sünnitas teise lapse seda praktiseerides ning ta soovitas seda soojalt.  

Hüpnosünnitus aitab sul läbi hingamisharjutuste lihaseid lõdvestada, viia mõtted valust mujale ning teha oma kehaga koostööd, mis omakorda peaks sünnituse tegema kiireks ja meeldivaks kogemuseks.  Lisaks öeldakse, et peas on kõik kinni ning sünnitamise puhul tuleb asendada jubedad ja halvad jutud positiivsete kogemuste ja mõtetega ehk kõik läheb hästi ja iga naine on omaette indiviid, kelle sünnitus ei samastu teiste omadega. Hüpnosünnitusega saab leevendada valu ning see ühesõnaga aitab vabaneda sünnitusega seonduvatest hirmudest ja pingest. Samuti on selle sünnituse juures mehel oma roll. Nooo kõlab hästi ju. Või mis? Olen aru saanud, et lõdvestunud lihased on hästi kulgeva sünnituse võtmesõna.

Ühesõnaga on võimalik läbida hüpnosünnituse koolitusi koos oma kaaslasega, Youtubis erinevaid videosid vaadata ja samuti on olemas selleteemalisi audioraamatuid. Koolitused jäid meil ära, sest kodus on omajagu teha ning Sohni töögraafik on nagu ta on. Meil jäi üle valida audioraamat. Juhul kui mõtled sama rada minna siis kuula enne ostmist raamatu näidiskatkendeid, sest pealelugeja hääl on väga oluline. Mina sattusin alguses raamatute otsa, kus pealelugejaks oli karuse häälega meesterahvas, kes proovis imiteerida mediteerivat häält ja muudkui kordas karedal häälel:" Lõdvestu, lõdvestu; kuula oma keha; ära mõtle valule lihtsalt lõdvestu." Krt, kui irooniline on tal mind siin rahustad kui ta ise pole arbuusi ninaaugust välja punnitanud. Ühesõnaga läksin jubedalt närvi ja sain aru, et taoline raamat tekitas minust kohest vastumeelsust ja rahunemise asemel mu vererõhk tõusis kahe saja peale.

Suures hädas küsisin targematelt nõu ja leidsin tõelise pärli. Mõnus, pehme naisehääl kostub kõrvu. Naine, kes on korduvalt sünnitanud ja teab, millest ta räägib. Side meie vahel tekkis kohe. Üks miinus selle audioraamatu puhul siiski on ehk peatükid on ilma pealkirjadeta, mis teeb orienteerumise alguses keeruliseks. 

Paanika tõttu hakkasin hüpnosünnituse jaoks harjutusi tegema ja ma tõesti ei kujuta ette, kas olen liialt hiljaks sellega jäänud või mitte. Annan endast parima.

Harjutused ise on lausa nii head, et esimesel kahel korral jäin hingamis-ja lõdvestusharjutusi tehes magama ning ei suutnud ühtki harjutust seetõttu ka lõpule viia. Rääkisin sellest ka Sohnile ning ta tunnistas, et ühel õhtul ei tulnud temalgi und ja ta pani selle audioraamatu mängima ning jäi hetkega magama 😂. Otsustasin, et nii ma kuigi kaugele ei jõua, pean harjutamise tooma hommikusse või päevasele ajale ning tegema seda istuvas asendis. Sohnile jäävad oma osade läbi töötamiseks vaid õhtused ajad, sest mediteerimisharjutusi ei saa ta ilmselgelt kuskil objektil olles kuulata. Õnneks audioraamatu puhul see hea, et paned kõrvaklapid aga kõrva ja saad harjutusi kuulata ka siis kui sul parasjagu tuhud on. 

Säh mulle chill augusti kuu ja "aega veel on" mõtlemine. Neljapäeval on mul ämmaemand ja vaatame, mida ta mulle tarka rääkib. Aga jah, sünnitus pole hetkel mu ainus mure, üks on veel, mis tundub palju suuremana ning mida ma eelmisel kolmapäeval samuti tunda sain. Sellest postitan aga lähitulevikus.

Armsad rasedad, mis on teie sünnitusplaan? Keegi veel plaanib hüpnosünnitust proovida? Miks olete just selle valinud?

Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida selle blogi kaudu (paremal rippmenüüs leiad JÄLGI nupu), Facebookis ja Instagramis @kunasohnikojutuleb 😉.