Miks sa meile nii tegid? Miks?

Vahel tunduvad ka kõige pisemad asjad elusuuruse probleemina. Käisin see nädal ämmaemanda juures ja tuleb välja, et minu vererõhuga on natukene probleeme, kipub kõrge olema, aga  hetkel on näidud täpselt piiri peal niiet ravimeid ei pea ma veel võtma hakkama. Ma pigem proovin nendest hoiduda nii kaua kui saab. Hea küll, ega see ämmaemand asus ka ju neljandal korrusel ja mul on põhimõte lifti mitte kasutada. Mis see siis neljandale pole ära ronida enne vererõhu mõõtmist? Kunagi me elasime Sohniga omajagu aega neljandal, peaks nagu  harjunud olema. Mis sa teed, loll on loll ja 32. nädalat rase. Ütlen ausalt, et viimane korrus treppe olid juba meeletult vaevarikkad ja isegi üks haiglatöötaja jäi ahastunud näoga vaatama, kuidas ma end mööda trepikäsipuud üles vinnasin. "Issake, miks te lifti ei kasuta?": ütles ta mulle murelikul toonil, mille peale mina tõstsin vestluse lõpetamiseks käe ja teatasin hingeldades, "ei, ma põhimõtte pärast liftiga ei sõida." Luban, et järgmine kord ma juba lähen sinna ämmaemanda juurde liftiga, sest pidin meeeega pikalt kabinetis passima ja rahunema, et saaks mingisuguse adekvaatse vererõhu näidu. Kui ma sellest oma sõbrannale rääkisin ütles ta, et ma järgmine kord seal treppide peal sünnitama veel ei hakka. Kas see võimalus tõesti on olemas? Ju siis 😬.

Mul on ka üks sõltuvus jäänud, millest ma rasedana kohe üldse polnud nõus loobuma ja see on kohvi. Üks tass hommikul on minu must have äratus, ilma milleta olen pahur zombi. Eile otustasin, et kohvi ei joo, pidades silmas oma vererõhku. Lõpetan selle nalja ära. Ma ei saanud kuidagi inimeseks ja lõin sellele üllale plaanile pool tundi hiljem käega ning jõin ikkagi selle ühe tassikese. MA EI SAA ILMA SELLETA! Nüüd näete kui palju mul seda iseloomu kah on. Kohvist loobumise osas täitsa null.

Kui varem tegime kodus tavalist pätikat, siis viimased poolteist aastat oleme kasutanud kapslimasinat. Lõpp kokkuvõttes pole kapslitega jändamine teab mis odav lõbu, aga harjusime selle kapslikohvi maitsega nii ära. Kapslimasina ostsime kui elasime veel üürikorteris ja leppisime kokku, et korraliku kohvimasina soetame juba enda isiklikku koju. Kodu on meil küll olemas, aga kööki pole kuhu seda masinat panna😂. Sohni tegeleb selle köögiga usinalt, kuid nagu kõik juba teavad on see ka üks suuremaid väljaminekuid. Hetkel meil täitsa ajutine variant sinna ehitatud käepärastest vahenditest ja kööginõud kõik veel kastides, aga samas saavad kõik toidud tehtud ja mina ei kurda. 

Sai teile seda eellugu nüüd piisavalt, asume draama kallale. Nüüd kui Sohni kodus on, siis enamikel hommikutel toob ta kohvi mulle voodisse. Tema on selline inimene, kes ärkab varakult ja hakkab kohe tegutsema, aga mina olen täielik vastand, meie pere unekott ja ärgates mõnulen veel tükk aega voodis enne kui jalad alla otsustan ajada. Tegelikult juba meie tutvumisest saati on ta meie koos olemise ajal hommikukohvi eest hoolitsenud ja vahel üllatab mind ka mõnusa hommikusöögiga. Mõned üksikud korrad olen mina võtnud vahel hommikul ohjad enda kätte, kuid see on pigem erand juhtudel. Pole ka ime, kui ma tahan Sohnit siia Eesti kiiremas korras püsivalt tagasi. Kujutage ette, et nii oleks iga päev, kohvi ja hommikusöök tuuakse voodisse 😆. Kõik mehed, kes seda postitust lugema satuvad, siis naistele pole õnneks palju vaja ning soovitan järele proovida. Õnnelik naine on iga kodu ja iga mehe tõeline pärl 😉.

Sohnil olid täna samad plaanid. Hakkas tema mulle kapslimasinaga kohvi valmistama, kui masin veidi plärises võttes kogu oma viimse jõu kokku ning sülgas tassi põhja natukene minu funktsioneerimiseks vajalikku auravat kohvi ning andis lõpuks otsad. Ma ei saa masina peale vihane olla, sest näha oli, et ta tõesti püüdis kõigest väest oma ülesannet täita, olles valmis viskuma ka kasvõi kuulide ette peaasi, et perenaine selle kohvi kätte saaks. Ustav tegelane igal juhul, kuid tema küünal kustus liialt ootamatult ja kiiresti, üle poole tassi jagu liiga ruttu. Sohni lammutas masina lahti, aga kas sellest veel elulooma saab, kes teab. Nii ma siin trükin ja mõtlen täna kiiremini jalad alla saada ja kuskilt tanklast hommikust äratust krahmama minna, sest ilma kohvita on kurb mu maailma.

Sohni arvab, et meie punasest Nessust enam asja siiski ei saa. Hüvasti Nessu!

Kas teilgi on kohvi hommikune must have ärataja? Millist kohvi kodus joote, pätikat, masina- või kapslikohvi? 

Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida selle blogi kaudu (paremal rippmenüüs leiad JÄLGI nupu), Facebookis ja Instagramis @kunasohnikojutuleb 😉.