Teate ma kunagi ülikooli ajal ütlesin, et mitte kunagi oma elus ma ei vaata meeste poole, kes on lõvi tähtkujus sündinud. Oeh, ära iial ütle iial. Üks päev ma ikkagi mõtlesin, et see oli parim ära sõnumine oma elus, sest Sohni on tõesti super elukaaslane. Sellel nädalal oli Sohnil sünnipäev ja terve nädala teine pool on selle tähe all veerenud mistõttu oleme palju kodus koristanud ja vaaritanud, sest meil käis omajagu külalisi. Terve reede läks põhimõtteliselt toidu valmistamise nahka. Sohni mässas poole päevast vannitoas ja hakkas viimast plaadirida paigaldama. Sai traditsioonilist kartulisalatit tehtud ja küpsetasin koogigi, millest ma suures eufoorias polnud. Nimelt valisin seekordseks katsetuseks maapähklivõi-toorjuustukoogi. Mina ei tea, mis valesti läks, aga see kook eraldas küpsetamise ajal mega koguse rasva niiet küpsisepõhi oli rasvast läbi imbunud ja ka küpsetusvormist tilkus seda läbi, mis pani terve ahju kärssama. Maitselt oli hea ja õige rammus kõhu täis, kuid ma kahtlen, et seda kunagi uuesti teen. Võib-olla valisin vale šokolaadi selle koogi sisse või oli see maapähklivõi, mis mäkra mängis. Pole küpsetamises teab mis proff, et oskan siin kohe puusalt põhjuseid ette laduda. Samas Ragne blogis kommentaare lugedes polnud ma ainus katsetaja, kellel sama asi juhtus.
Reedel suure tempo juures hakkas järsku mu pea valutama, mis kohe tõi esimese kõrge vererõhu häire meie elamisse. Põrutasime haiglasse sünnitusosakonda vererõhku mõõtma, sest sellise korralduse ämmaemand mulle andis. Teate see oli nagu harjutus õppustel, sest Sohnil polnud võimalik perekoolis minuga käia ja nüüd tegime kogu selle sobiva parkimiskoha otsimise ja sünnitusosakonda kiirustamise koos läbi. Pidin koridoris natuke rahunema. Ühes sünnitustoas oli just üks tita näinud ilmavalgust ning kuna olime just seal ukse taga, kus töötajad ikka sisse välja voorisid, nägi Sohni ukse prao vahelt värskelt isaks saanud mehe kaamet nägu. Sohni pidi kohe seda vaatepilti minuga jagama 😃. Muigasin ja ütlesin, et meil on see kõik veel ees. Lõpuks sain vererõhku mõõtma ja mul polegi nii korras vererõhku raseduse ajal arstil käies olnudki ning siis ma avastasin, et olen unustanud süüa ja peavalu oli 100% sellest tingitud. Mõistus pole oma teha. Sohni arvas, et peaksime vererõhumõõtja koju soetama, aga lõpuks ütlesime nagu ühest suust, et me oleme ju nii noored ja nii imelik on seda omada, sest automaatselt oleksime nagu mingisugused vanakesed. Ma tean see on täpselt selline-mida iganes- mõtlemine üldse. See selleks.
Eile olid meil samuti külalised ja vedas ka ilmaga ning saime terve pärastlõuna järve ääres grillida ja ilma nautida, sest toas passimine oleks olnud tõeline patt. Alles õhtul suundusime rahvaga koju, nautisime kohvi ja kooki. Kas te arvate, et mul tuli meelde ka pildistada? Ei, alles täna hommikul avastasin, et pole pilte mida teiega jagada.
Mis siis Sohnile kingiti? Kõige pealt kvaliteet kohviuba, mida me tahame juba nii väga proovida ja natukene ka maiustusi, mis talle samuti väga mokka mööda on. Minu ema ja Sohni vanemad tõid kukeseeni (mis olid pigem minusugusele seenehullule mõeldud). Lisaks sellele toodi oma aia kurki, tomatit, Martsipani õuna ja värsket kartulit, mis on nagu super. Sohnile kingiti ikka raha ka, mille eest mõtleme nüüd voodit ostma minna. Leidsime ühe iluduse järelturult ja proovin täna helistada, loodetavasti on see veel alles ja me saame sellel järel käia. Eks näis.
Täna, noh täna tundub, et viibin samuti peamise aja köögis kuigi sellise koerailmaga ei tahaks voodist üldse tõusta. Alles Sohni tuli koju kui ta juba ära läheb niiet vaaritan talle veidi toitu kaasa. Sohni ema ikka on öelnud, et hellitan teda liialt. Veidi äkki kah, aga kuna Sohni läheb pühapäeviti Soome viimase laevaga, siis esiteks, ta ööbib laevas ja hommikul põrutab sealt otse tööle mistõttu tal pole võimalust valmistada hommiku ega lõunasööki. Teiseks on tal nii pikad tööpäevad ja kolmandaks on mul endal üks kiiks- mulle ei meeldi kunagi mõte tema tühjast kõhust. Nii ma siis pühapäeviti lõviosa veedan köögis. Ma ei kujuta ette, kas ma olen sama hoolitsev naine ka peale marakrati sündi, aga igal juhul olen Sohnit juba hoiatanud, et peale lapse tulekut on igaüks enda eest.
Mõnusat pühapäeva!
Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida selle blogi kaudu (paremal rippmenüüs leiad JÄLGI nupu), Facebookis ja Instagramis @kunasohnikojutuleb 😉.
Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida selle blogi kaudu (paremal rippmenüüs leiad JÄLGI nupu), Facebookis ja Instagramis @kunasohnikojutuleb 😉.
Kommentaarid
Postita kommentaar