Kui täna hommikul ärkasin, siis Sohni juba vuugitas viimast plaadirida vannitoas. See oli suht minu ülesanne, millega tahtsin juba eile ühele poole saada, aga meil oli reede laiskuse päev. Tegelikult olime magamata. Miks? Öösel kell üks lagunes meie voodi ära. Just nimelt, see paganama kuninglik voodi, mille me järelturult hiljaaegu ostsime. Nüüd me vähemalt teame arvatavat põhjust miks seda müüdi. Konkreetselt lipid lendasid alt, sest keskmine rauast osa oli paigast nihkunud ja andis kuidagi järgi. Me ehmusime ikka päris korralikult ja see mats lõi adrenaliini ülesse niiet võtsime oma madratsi nässi kaenlasse ja kolisime elutoa põrandale magama. Mis te arvate, et uni tuli kohe? Absoluutselt mitte, mõlemal läks tükk aega aega, et taaskord kuidagi magama jääda. Naljakas, aga oleme nii kaua põrandal maganud, et peaksime juba harjunud olema sellega, kuid ei, kaugel sellest. Üks öö madratsil tegi Sohnil selja haigeks ja minulgi andis sealt püsti ukerdada. Elasime siiski selle kuidagi üle. Sohni tuunis voodikarkassi eile ikka korralikult ümber ja enam see kokku kukkuda ei tohiks.
Täna see-eest oleme muster näidised, sest ausalt nii palju sai tehtud. Lisaks võtsin käsile vannitoa põranda pesu. Aeg-ajalt peab looduskivi spetsiaalse pesuvahendiga pesema ja vahatama. Viimane kuulub Sohni tegevuste hulka kuna see vaha haiseb nii intensiivselt ja paneb mu pea hirmsal moel valutama.
Ausalt inimesed, kellel vähegi mõistust on, siis ärge seda looduskivi valige. No ma nii kahetsen, sest minusuguse perfektsionistile ei sobi see kohe üldse. Muidugi inimesed ja iseloomud on erinevad.
Seda käpuli maas nühkides ma alati tatitan. Seekord oli asi ikka väga hull kuna kõik kohad olid plaatide lõikusest tulenevat tolmu täis, siin ja seal keset heledat põrandat ilutsesid plaatimissegu pritsmed. Konkreetselt vandusin ja närvitsesi kohe nii nii palju. Sohni teatas kogu selle tralli peale muheledes, et kakub selle põranda üles. Ehk siis, arvas ta, et pervotsen liialt palju igasugu tühja-tähja peale ja antud juhul iga põrand tundub must, kui seda ninapidi juures olles vaadata. Tegelikult on tal täiesti õigus. See põranda üles võtmise asi oli ikka hale ähvardus. Ise sai just viimaste plaatimistöödega ühele poole ja ega ta ikka nii väga seda põrandat ei vihka küll. Maksime selle looduskivi porno eest 35 eurot ruutmeeter ja ammugi ei tihka seda lammutada ning kivi teadupärast ei põle ka (olen korduvalt ähvardanud Sohnit, et panen selle põranda varsti põlema- veelgi haledam ähvardus, ma tean) niiet jääb ta meile edasi sellisena nagu ta on.
Kes viimasena naerab, naerab paremini, sest kui Sohni lõpuks hakkas silikoniga vannitoa nurkasid üle tegema, tatitas omajagu temagi. Mitte küll nii mastaapselt ja kõvahäälselt kui mina, aga siiski. Lõpuks ta hõikas mulle, et andis endast parima. See lause mehe suust ei tõota head. See teeb meeletult ettevaatlikuks. Läksin aeglaste sammudega vannituppa mõeldes samal ajal, millega ta küll hakkama sai. Perfektsionist minus hakkas taas tööle. Ma ei tea, miks ma nii palju auru kulutan pisidetailide peale? Ulme lihtsalt. Sohni pidi ikka siit ja sealt natukene parandama ja üle tegema ning ausalt tol momendil mul jäi mulje, et ta sisimas needis mind maapõhja. Lõpuks ta teatas, et täna ta läheb ja ostab õlut. Ilmne vihje, et suutsin ta närvi mustaks ajada kuigi ta jäi ülimat rahulikuks, aga seesmiselt mees raudselt kees 😂. Pole ka ime, sest täna olen ikka eriti halvas tujus. Vaagnaluu valu on lausa fustreeriv ning vahel lööb sellise terava valu alakõhtu, mis viib igasuguse liikumisvõime. Mul on tähtajani täpselt neli nädalat ja tundub, et mu organism valmistub eesseisvaks ette. Pole just teab mis tore kaaslane olnud.
Vannitoa juurde tagasi tulles tahtsin ära mainida ka selle nurga, mis oli talvel meie üheks suuremaks vaidluse kohaks, kui nii võib öelda. Lootsin seda ka plaadi alla saada, kuid Sohni tahtis seda puiduga vooderdada kuna tal on seda seljuhul lihtsam teha. Võtsin küll kasutusele krokodilli pisarad, mis olid raseduse alguskuudel kerged tulema ja nagu näha, siis mina kaotasin ning Sohni paneb selle puidu alla. Ühtlasi lubas Sohni sinna mingisugused riiulid leiutada. Igal juhul ootan huviga (kaotuse mõru maitse suus) mida ta sinna lõpuks meisterdab.
Sellised lood meie kodu remondist.
Kommentaarid
Postita kommentaar