Otse põhisisu juurde

Piinlik lugu küll, oleme Baltikumi õnnetuimad

Kas te teate, kes on kõige õnnelikum rahvas siin maamunal? Juba teist aastat järjest? Just nimelt, meie põhjanaabrid soomlased. Kirjutan ja vaikselt muigan endamisi, et oleme Sohniga ikka omamoodi inimesed, sest mõtleme hetkel kõiki variante, et Sohni saaks sealt õnnelikult maalt minekut teha. Kõiksugu loogikat arvesse võttes peaksin hoopiski mina siin Eestis kohvreid pakkima ja kiiruga ostma Tallinki üheotsa pileti heaoluriiki. Kõik justkui viitab sellele, et elu üle lahe on kordades parem kui meie endi Maarjamaal. Aga me oleme eestlased ja jääme selleks ning Soomes meid lõplikult omaks keegi pidama ei hakka. See on fakt.

Sorry, aga juba teist aastat järjest kui ma sellest ÜRO raportist kuulen ja loen, et soomlastel on selle järgi elu nagu lill, siis tuleb silme ette just see pilt Very Finnish Problem Facebooki lehelt

No see pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna 😂. Foto: Very Finnish Problems

Sohni ütles, et neil oli meestega sellest uuringust ja tulemusest juttu ning üks neist tuli lagedale arvamusega, et soomlased ekspordivad oma fustratsiooni riigist välja ja selles peitubki nende õnne fenomen. Uuringus võeti tegelikult arvesse selliseid näitajaid nagu korruptsioon, sotsiaalsüsteem, sissetulek ühe elaniku kohta, julgeolek, inimeste eeldatav eluiga, vabadus teha elulisi valikuid ja lahkust. Inimeste üleüldist rahulolu riigi suhtes.

Nautigu soomlased oma jätkuvat õnne. MIS KÜLL MEIEGA TOIMUB? Ausalt me oleme õnnetumad kui lätlased ja leedukad ehk siis Baltikumi õnnetumad. ÜRO raporti järgi on eestlased 55. kohal, lätlased ja leedukad vastavalt 53. ja 42. kohal. 

Ma ikka vahel mõtlen, et kui katus on pea kohal, toit on laual, tervis ei jupsi ja riided seljas, siis pole tegelikult ju mitte millegi üle viriseda, aga inimloomus on kord juba selline rahulolematu, mis nõuab enamat. Peab tõdema, et seda negatiivsust, sappi ja eestlase kadedust kohtab igal sammul ja ausalt ma ei oska midagi tabavat kirjutada selle põhjendamiseks. Ma ei tea, miks on nii tihti kombeks süüdistada oma halbades eluvalikutes teisi inimesi või riiki. Kui midagi lähebki nässu, siis tuleks seda võtta kui elukooli.

Jah, vähesed on meie riigiga rahul, kuid kus riigis seda poleks. Maailmas pole olemas poliitikat, mis kõikide huvisid arvesse võtab ja pakuks kõigile täit rahulolu. Alati jääb mõni osapool võitjaks ja mõni kaotajaks ning sageli jääb inimestele tunne, et riik ei võta rahvast kuulda. Eks see ole üks suur kompromisside mäng ja see jääbki selleks.

Sohni on olnud alati arvamusel, et riigile ei saa niikuinii mitte kunagi lootma jääda. Selles on tal täiesti õigus, sest igaüks on oma õnne sepp. Siit mulle kohe tuli meelde Seitmestes Uudistes näidatud perekond, kes samuti soovis kolida Soomest Eesti. Neil oli Soomes kaunis maja järve kaldal, aga Eesti tagasi tulemiseks jäi takistuseks siinsed pangad, kes ei anna uue kodu soetamiseks laenu. Pere ei soovinud koheselt oma Soomes olevat elupaika maha müüa, mitte enne kui Eestis on püsiv elamine Pärnumaal olemas. Ja siis arvas pereisa, et Eesti riik kutsub kõiki küll tagasi kodumaale, kuid ei paku selleks mitte mingisugust tuge. Minu küsimus on see, et sa oled teovõimeline inimene, mis abi sa vajad? Läksite te ju perega Soome ja alustasite nullist ning karta on, et peale pikki aastaid võõrsil elamist peab ka Eestisse tagasi tulles seda sama tegema, alustama otsast peale. Kahjuks mitte keegi kodumaale naasmise eest peale ei maksa.

Tegelikult on siin ju hea elada ja ma ei saa aru, miks me pole rahul. Vabadust on meil siin ju piisavalt ja lapsi on meil siin igati hea kasvatada. Millest siis puudu jääb? Mida küll ette võtta, et me oleksime õnnelikumad?

Vähem vingu rohkem tegusid 😉



Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida selle blogi kaudu (paremal rippmenüüs leiad JÄLGI nupu), Facebookis ja Instagramis @kunasohnikojutuleb 😉.


Kommentaarid

  1. Ma täitsa usun, et leedukad on õnnelikumad. Balti riikides ringi rännates meeldib mulle Leedu kõige rohkem - hinnad soodsad, toit maitsev, inimesed vähemalt turisti vastu sõbralik. Õnnelikel inimesstel mõnus energia.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma täitsa usun, et nii on. Leetu tahaks ise ka minna. Kunagi ammu ammu sai Palangas käidud. Just mõtlesin, et kui Fredi suurem, siis oleks täitsa mõnus autoga sinna sõita.

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Lapsed, surnuaed ja vaimud

Kindlasti mäletate ütlust, et kui majas vilistad siis maja läheb põlema. Selline vanarahva peen hirmutamistaktika, sest kes see viitsib vilinat kuulata. Ma ei saa aru miks otse ei öeldud, et lõpeta ära kuna see käib närvidele vaid mõeldi välja selline ütlus. Või näiteks see uskumus, et kui leib maha kukub siis sinu peret ootab ees näljaaeg. Ei teagi, kuidas seda nüüdsel ajal võtta, kas näljaajaks võib pidada perioode, kus raha pole poest lõhet ja kalamarja osta või singi asemel pead ostukorvi keeduvorsti suskama. Kui nii, siis me ei pidanud selleks leivaviilu maha kukutama vaid piisas sellestki kui viisime auto hooldusesse. Ja kui peegli veel ära lõhud, siis seitse aastat õnnetut armastust nagu niuhti olemas. Milleks see viimane ütlus küll hea oli? Mina ei suutnud sellele mitte mingisugust loogilist seletust leida, kuid kui väiksena sai oma esimene peegel ära lõhutud, siis panin paar pisarat just nimelt selle õnnetu armastuse osa pärast. See seitse aastat tundus talumatult pikk aeg 😂

Mis meil kodus toimub? AINULT ARENG

Sohni pani Soome poole ajama. Muide ta sai eelmisel nädalal Tallinn-Tartu maanteel oma esimese trahvi kiiruse ületamise eest, mis oli 33 eurot 😆. Nüüd on meil viik. Igatahes seekord remondi ja sisustuse juttu. Tahtsin sellest juba eelmisel nädalal kirjutada, aga siis olid päevakorras teised teemad ja teised tujud. Oleme nüüd kolinud oma vähese varanatukese vastvalminud magamistuppa. Kohe tunda, et Sohnil oli puhkus, sest siis saab midagi alati valmis. Magamistuba on hetkel ainus tuba, kus iga viimne kui liist ja pistik on paigas. Te ei kujuta ette kui hea tunne see on. Toa valmimine võttis poolteist kuud aega. Esiteks ei teinud Sohni siin täispikki tööpäevi ja lõviosa töödest sai tehtud ikkagi tema puhkuse ajal. Nüüd julgen väita, et ühest küljest on meie remont aeglane kuna Sohni teeb seda eelkõige nädalalõppudel ja ega ei saa eeldada, et ta jaksaks siin kodus peale väsitavat töönädalat veel täispikki päevi remondi näol lisaks teha. Teiseks on meie remont olnud aeglane rahadega m

Jumal avita!!!!

Lehekuhja valitsejad 😅. Ühesõnaga uus nädal ja uus nädal ka lasteaias. Ma olen põgusalt maininud Fredi lasteaia teekonnast, eks. Ja selle teemaga me nüüd ka jätkame, sest ma jõudsin just koju ja mu süda tahab suurest ärevusest ja kurbusest rindkerest välja hüpata. Vähemal ma suutsin seekord lasteaiast väljuda pisarateta. Kui nii võtta, siis on seegi edusamm, sest muidu ma umbes viis minutit seisin esikus kõrv vastu ust ja mõtlesin, et lahkun sealt alles siis, kui Fredi on nutmise lõpetanud.  Vahepeal oli Fredi kaks ja pool nädalat haige ning lasteaiast eemal, mis tähendab, et hakkame jälle selle harjutamisega nullist pihta. Enne seda käisin ma temaga rühmas lõviosa kordadest kaasas. Ma pakun, et kuu aja jooksul ta jäi neljal korral ilma minuta rühma. Esimene asi, mis talle kohe üldse ei sobinud- teised ruumid. Niiet kui mindi ujuma või laulutundi, siis põnn läks totaalsesse paanikasse. Me otsustasime, et heakene küll, ei solguta teda mööda maja ringi, jäägu ta rühmaruumidesse seni kun