Me oleme jätkuvalt mööbliotsingu lainel. Eelmine nädal kisendas meie kodu lisa istekohtade järele. Lisaks kõigele oli üks meie matkatoolidest suure kasutuse tõttu otsad andnud. Sohni pidi kiirelt midagi välja mõtlema. Nii kadus magamistoast meie armsa madratsi alt kaks narivoodi madratsit, millest valmistati elutuppa ajutine diivan. Finaal oli peale külaliste lahkumist aga selline, et lebotasime ise seal enamuse pühapäevast ja ei raatsinud seda kohe üldse ära lammutada. Me vajasime voodiraami kiiremas korras.
Mina ei saa aru, mis võimed Sohniga kaasa antud on, sest ta mõtles ühel hetkel soov.ee korraks lahti võtta ja juba järgmisel sekundil ta leidis mega laheda voodi. Olin ise sobiva voodi luurel olnud ligemale nädala, eriliste tulemusteta. Olime alati mõelnud soetada pigem pehme päiseosaga voodit, sest mina loen palju voodis ning Sohnile meeldib samuti voodis hommikuti kohvi nautida ja arvutis samal ajal oma asju ajada. Kaua me seda seina patjade ja palja seljaga nühime? Soovitud voodi leitud ja minu ülesandeks oli esmaspäeval müüjale helistada ning neljapäevaks aeg kokku leppida. Kuna voodi oli müügis koos madratsiga, mis meil juba olemas on, siis saime müüjaga kokkuleppele, et voodi ilma madratsita maksab 200 euro asemel 100 eurot. Diil tehtud ja neile väga sobis, et sellele neljapäeval (ehk siis eile) õhtul kohe kui Sohni laeva pealt maha saab Pelgulinna järele lähme. Olime super entusiastlikud ja Sohni veel plaanis samal õhtul selle voodi kokku panna. AITAB PÕRANDAL UKERDAMISEST, milles ma muuseas üliosav juba olen 😝.
Läksime kohale oma 160*200 mõõdus kaheinimese voodile, oma kaunile kuninglikule magalale. Sisenesime korterisse, kuhu ühte nurka olid laotud teibiga omavahel kokku kinnitatud valged voodi jupid. Naine, kellega ma rääkisin ja asju kokku leppisin oli kodust ära ning ta oli ohjad antud üle oma mehele. Vaatasime seda jupikeste kuhja seal nurgas kui Sohni küsis, et kus need voodi pehmed osad siis on. Mees oli segaduses. Ütles, et tal kõik siia kokku pandud ja kruvid samuti kõik olemas. Sohni vaatas jätkuvalt seda hunnikut ja proovis telefonist otsida kuulutust, et näha pilti voodist, mille järgi juskui tulime ja puzzlet kuidagi kokku panna. Järsku ütleb mees, et näe siin on veel see redeli osa, mis on korralik.
Oot, oot, mis krt redel? Meil pole ju redelit vaja? Kas me oleme ikka õiges kohas? Mis toimub?
Sohni küsis selle peale, et kas räägime ikka ühest ja samast asjast, et me tulime ikka kahe inimese voodile järele. Nojah. Tuli välja, et nad müüvad kahte voodit, lapsevoodit, mida eksituse ja mööda rääkimiste tõttu meile valmis pandi ning suurt voodit, mis polnud veel lahti lammutatud. Sellel mehel oli nii piinlik, helistas oma naisele ja meie muidugi Sohniga saime kõhu täie naerda. Sohni veel muigas ja ütles, et naised noh.
Tulime ilma voodita sama targalt koju tagasi, aga pere toob täna meile selle suure voodiraami ise ära. Naine, kellega ma veel õhtul, tagasiteel koju, rääkisin muudkui korrutas, et tal on ikka nii piinlik aga lõpuks ikkagi naersime mõlemad, et kuidas me kumbki esimese kõne ajal detaile ei täpsustanud. Ikka juhtub ☺.
Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida selle blogi kaudu (paremal rippmenüüs leiad JÄLGI nupu), Facebookis ja Instagramis @kunasohnikojutuleb 😉.
Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida selle blogi kaudu (paremal rippmenüüs leiad JÄLGI nupu), Facebookis ja Instagramis @kunasohnikojutuleb 😉.
Kommentaarid
Postita kommentaar