Ühest tassist cappuccinost nostalgia radadele

Nautisin hommikut ülihea cappuccinoga, mille uus kohvimasin just valmis tegi. Kohvimasin, mis oli selle kuu üks suurimaid väljaminekuid, sest jäime oma põhimõtetele kindlaks ning ei hakanud järelmaksuga jändama. Säh sulle seda eelarve pidamist 😂 ja nüüd me peame veelgi enam ülejäänud kulutustel sõrmega järge pidama. Hoolimata sellest, et meil pole veel voodiraami soetatud, riidekappi välja valitud ning kummut ootab, et Sohni talle Soomes IKEAsse järgi läheks, tunneme mõlemad, et see kohvimasin oli üks parimaid oste ja võime vabalt veel selle kahekordse madratsi kuhja otsas kuni järgmise kuuni edasi magada. Sellised ongi siis meie prioriteedid peaasi, et head kohvi saaks. Sõltlased.

Võtsin cappuccino lonksu ja mõtlesin, et lausa uskumatu kuhu aeg on lennanud. Ma poleks seitsme aastase plikatirtsuna mitte kunagi arvanud, et valin mööblit selle järgi, et robottolmuimeja mahuks diivanialust puhastama ja paigutan asju mööda tuba järgides feng shui tarkusi, sest kes ei sooviks oma koju head energia liikumist. Posti hakkavad robotid laiali vedama ja tänapäeva autode maailma hakkavad vallutama isesõitvad autod ja noh, kui meie külmkapp peaks otsad andma, siis saame järgmisena selle rääkiva versiooni osta. Mu vennal tundub õigus olevat, et robootikas peitub tulevik ja peaksime Sohniga mõtlema selle tutvustamist ka marakratile. Tekitama lapses huvi juba varakult. 

Mäletan lugu, kuidas vanaema tõi minu onu haiglast koju hobusevankris ja mina siin hetkel mõtlen, et kas pean minema taksoga haiglasse sünnitama juhul kui Sohni peaks parasjagu Soomes olema. Meie vanemate noorusaeg jääb perioodi mil seks oli täielik tabu teema ja nüüd on populaarne võtta naistel osa Lingami koolitustest ja meestel Yoni omadest, sest nüüdseks propageeritakse avalikult aina enam suutlikust naudinguid tippu viia. Kui mu vanavanemad praegu elaksid oleksid nad vist südari saanud seda kuuldes, kähistades oma viimasteks sõnadeks, et maailm on nii hukas.

Teate, kui ma väike olin, siis vanemad tundusid kuidagi nii vanana ja minu puberteedi perioodil muutus kõige võrdlemine sügava nõukaajaga (mis aega arvesse võttes polnud üldse tegelikult kauge) eriti tüütuks. Mäletan, kuidas mul pubekana oli suu Orbitit täis ja matutasin seda, rääkides samal ajal oma vanematele: "Savi, mis siis oli, aeg on hakata olevikus elama. Nõukaaeg on ammu läbi, miks seda siin nüüd taga nutta!". Olin nende täielik nostalgia killer. Täna hommikul avastasin, et peale marakrati sündi oleme Sohniga samasugused. Ja miks me nostalgitseme nagu meie vanemadki on seetõttu, et igatsus neid aegu uuesti kogeda kasvab aastatega aina enam. Elu tundus toona praegusega võrreldes kuidagi palju lihtsamana, kõik näis parema paigana. Võib-olla on see sellepärast, et aju on salvestanud sinu mällu peamiselt need helged ja head hetked, lapse või nooruki mälestused, mis oli niivõrd süütud ja muremõtetest priid.

Ma kindlasti hakkan marakratile rääkima, kuidas Tartu limonaad oli kunagi klaasist pudelis ja maitses nii paganama hästi. Kõik õiged ja ehedad limonaadi maitsed on Euroopa Liidu nõuetega praeguseks igaviku teele saadetud. Kuidas me ostsime komeedi komme, mida kutsusime ka paljasteks kommideks, mis nüüdseks on paberrüüsse mähitud nagu kõik teisedki ja paraku pole enam nii suus sulavad kui vanasti. Ma isegi mäletan seda kuidas maal saime joonistamiseks selle sama paberi, kuhu sisse oli poes vorstijupp pakitud. Kõik läks kasutusele. Ma sündisin eelmisel sajandil, ajal mil kehtis veel viimast aega rubla. Ma sain just teada, et Sohni on noorena karjas käinud. Ta töötas poisikesena kuskil laudas ja hakkas temagi heietama mulle mälestusi kurjast pullist, kelle nimi oli Juss. Marakrati jaoks võiks see pigem tunduda nagu Sohni oleks pärit 19. sajandi lõpu Venemaalt, mil võimule asus viimane tsaar. Kujutate ette, kui vanadena  me tema jaoks tundume. Ahjaa, me Sohniga kindlasti ei jäta talle mainimata kui kaunid olid Eesti kroonid.

Räägin talle, kuidas kuulasin Spice Girls´i ning olin Enrique Iglesiase lausa nii suur fänn, et vahel oli tema plakatki koha leidnud mu toa seinal ning isegi mu padja all (praegu mõtlen kui creepy´na see tunduda võib). Mäletan, kuidas Titanic oli selline šedööver, et seda vaadates ahhetasin suurest imestusest ja mu sõbranna kandis isegi Leonardo DiCaprio t-särki. Leonardo oli tõesti toona ikka täitsa kabe poiss (rõhk sõnal oli). Kohe kindlasti ei jäta ma mainimata Tamagotchi mängu, mida ma eriti nautisin ja siiani meenub see väike roosa vidin, mille ema mulle turu pealt ostis. Kusjuures tahtsin seda hiljuti tellida oma õetütrele, kuid enne tellimuse sisse andmist kujutasin juba ette, kuidas peagi kaheksa aastaseks saav piiga oleks mind selle kingituse peale altkulmu vaadanud ja õhku visanud skeptilise häälega küsimused: "Tõsiselt ka või? Nagu päriselt või teed nalja? Mis ma sellega peale peaksin hakkama?". Nii ma otsustasin, et parem ei hakka lapse silmis oma marki maha tegema ning jätsin selle tellimuse katki. Tegelikult tahtsin seda endale tellida ja uuesti sellega mängida, aga et keegi imelikult ei vaataks mõtlesin õetütart kattevarjuna kasutada. Vahele rääkisin 😉.

Leidsin hoopiki selle. See pole ikka sama pisike mänguasi, mida saad käes hoida aga ajab asja äkki ära.

Oli aeg kui muusikat sai lindistatud raadiot kuulates kassetile ja oh jummel seda kerimist, et jõuda õige looni, mida hing parasjagu ihkama hakkas😂. Kas te flopit mäletate? Selle järgi sai hüüdnime ka meie põhikooliaegne arvutiõpetaja. Just jäin mõtlema kui naeruväärse mahuga need flopid olid. Noorena sai isegi päevikut peetud seda küll paberi ja pastakaga ning seetõttu tuli üks kokkuvõtlik sissekanne kuus, sest ei viitsinud tihti ja palju kirjutada. Tean paljusid, kes põletasid oma päevikud ära. Minu meelest on need mul veel ema juures pööningul kuskil alles. Ma vähemalt arvan nii. Ma ei teagi, kas tahangi neid enam lugeda. Marakrati jaoks tundub kogu see jutt tulevikus kindlasti eriti võõras, sest nüüdseks on kõik kolinud ümber virtuaalmaailma ja ma ei kujuta ette, kas tal on enam au tutvuda tavalise CD-ga.

Teate olen kuulnud vanematelt meenutusi, kuidas vanasti oli lumi küll rinnuni, küll puusani ja küll põlvini. Vot, sellised talved olid aastakümneid tagasi. Nojah, ma just avastasin, et ka minu lapsepõlves kirgastuvad samasugused mälestused paksust, paksust lumekihist, kus vaevu sai edasi liikuda. See sama asi juhtub ka marakratiga ning võin mürki võtta, et temagi räägib sama mälestust oma lapsepõlvest. See kõik on loogiline ju, et väiksena need lumekuhjad suured tunduvad, kui ise oled pikkuselt väike päkapikk nende kõrval. Daaaaaaa. Selline avastus 😅. Võib-olla oli mu jaoks vanasti rohi ka rohelisem ja taevas sinisem, sest silmanägemine oli lihtsalt kordades parem kui praegu 😂.

Sellised mõtted vaid ühest tassist cappuccinost.



Mis teile lapsepõlvest meenub? Andke aga kommentaariumis tuld!



Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida selle blogi kaudu (paremal rippmenüüs leiad JÄLGI nupu), Facebookis ja Instagramis @kunasohnikojutuleb 😉.