Kuna Sohni koju tuleb?

Allikas: Pinterest.com. No täna on küll selline tunne, et paneks selle täiskasvanuks olemise ameti nüüd maha ja puhkaks veidi. Ühesõnaga kui ma pühapäeviti siia kirjutama ei jõua, siis on mul juba meeletult suured süümekad, et palgatöö võtab kogu mu aja ning kõik minu hobid, mida mulle meeldib teha vaikselt jalutavad mu elust minema. No näiteks juba see, et ma pole juba päris pikalt raamatuid lugenud. Ja siia kirjutama jõudnud. Kuigi ausalt, mul olid kaks viimast nädalat emotsionaalselt nii raske kuna Fredil hakkas lasteaias uuesti harjutamise periood pihta. Ta oli kaks nädalalt eemal ja kohe andis see tunda. Lisaks olin mina juba tööl, Sohni Soomes ja nii see Fredi pidi kella kolmeni lasteaias olema ja lõunat ka ootamatult seal magama. Ütleme nii, et hullult raske oli ja ma tundsin end maailma kõige si*ema emana. Eriti hommikuti kui Fredi nuttis õpetaja käe otsas lohutamatult ning vaatas mind sellise - sa oled üks häbematu inimolend - pilguga mind. Ja kui sa iga päev kuuled, et ta on

Okei esimene töönädal koolis edukalt läbitud. Õigemini kui ma nüüd päris aus olen, siis ma tunnen kogenud pedagoogide seltsis end tõsise võõrkehana. Meil on seal tugevad teoreetikud ja siis olen mina, kes pole veel suutnud siiani ära õppida kuna kell tundi läheb ning kuna vahetund algab. Issand, kui ma nägin oma ametijuhendit, siis ma tõesti mõtlesin, et kuhu ma ennast mässinud olen ja ehk on targem kiiremas korras kooli tagaukse kaudu evakueeruda.  Allikas: Giphy.com. Minu tunded, kui olin just oma ametijuhendi läbi lugenud. Nagu ma motivatsioonikirjas kirjutasin, siis ma ootan väljakutseid, võimalusi end mugavustsoonist välja kista. Ja põmaki jõudis kätte minu esimene tööpäev, kus hommikul lajatati kiirtestimise kohustusega ning õpetajate tuba oli täidetud segaduse ja paanikaga. Ilmselgelt tuli tegeleda veel lastevanemate suure hirmuga, et kui laps annab positiivse kiirtesti hakatakse last kohe teiste õpilaste poolt kiusama.  Sain sellel nädalal oma esimesed asendustunnid, kus lapsed

Ainus pilt, mille ma oma telefonist Fredi, Käo ja Mila piltide seast leidsin 😅 Ma olen siin mõnusasti diivanil pleedi sisse mähitud trimpan rahustavat piparmündi teed ja mõtlen, et kas keegi tahaks korraks mu pead endale laenata. Puhkaks temast veidi.   Nüüd asja kallale. Ma sain tööle ja see kõik juhtus kuidagi ootamatult. Ma ei tea, kui paljud teist teavad, aga ma proovisin siin vahepeal Keskkonnaameti ridadesse end pressida. Paraku, mind ei kutsutud isegi mitte intervjuule. Kui ma nägin meie kodukohas oleva kooli töökuulutust, kus otsitakse noorsootöö juhti, siis ma kõhklesin päris pikalt, kas nüüd kandideerida või mitte. Mul polnud töökohale vastavat haridust ega ka mitte mingisuguseid koolis töötamise kogemusi. Sohni, siis teatas, et ei on ka vastus. Nii ma panin lõpuks oma CV ja motivatsioonikirja teele.  Järgmisel hetkel ma avastasin, et mind on kutsutud töövestlusele. Vot, siis lõi küll korraks  jalgealuse võbisema, et oodake nüüd korraks, vajutaks õige -pause- nupp. Ja kui ma

Igatahes Fredi lasteaia maastikult ehk nii palju uudiseid, et kui ma siin esmaspäeval suurest ahastusest tahtsin maha kõngeda, siis tegelikult me murdsime hoopiski selle harjutamise selgroo. Ikka heas mõttes selgroo.  Muidugi on Fredi lasteaeda minnes kurvameelne, kuid ei ole seda ahastavat nuttu, mis juba enne koduuksest väljumist algas. Ilmselgelt ta veidi rühma uksel ikka nutab, kui minul on aeg ära minna, aga ta juba vabatahtlikult lööb käed õpetaja poole ning läheb ilusti nendega rühma kaasa. Ja ta ei jää enam magama. Halleluuja! Selle edusammu üle on mul kõikse kõige parem meel.  Eks talle vahepeal tuli emme meelde ja siis ikka veidi jorises, kuid paar päeva hiljem polnud terve lasteaias olemise aja ühtki jorinat. Nüüd, kui ma talle järele lähen, siis ta tahab ikka teistega veel väljas mängida ning meile see lasteaiast ära tulek venib päris pikale. Niiet kuidagi suur pingekoorem on sellel nädalal õlgadelt justkui kadunud. Lisaks te ei kujuta ette kui paganama hea on, kui sa saad

Lehekuhja valitsejad 😅. Ühesõnaga uus nädal ja uus nädal ka lasteaias. Ma olen põgusalt maininud Fredi lasteaia teekonnast, eks. Ja selle teemaga me nüüd ka jätkame, sest ma jõudsin just koju ja mu süda tahab suurest ärevusest ja kurbusest rindkerest välja hüpata. Vähemal ma suutsin seekord lasteaiast väljuda pisarateta. Kui nii võtta, siis on seegi edusamm, sest muidu ma umbes viis minutit seisin esikus kõrv vastu ust ja mõtlesin, et lahkun sealt alles siis, kui Fredi on nutmise lõpetanud.  Vahepeal oli Fredi kaks ja pool nädalat haige ning lasteaiast eemal, mis tähendab, et hakkame jälle selle harjutamisega nullist pihta. Enne seda käisin ma temaga rühmas lõviosa kordadest kaasas. Ma pakun, et kuu aja jooksul ta jäi neljal korral ilma minuta rühma. Esimene asi, mis talle kohe üldse ei sobinud- teised ruumid. Niiet kui mindi ujuma või laulutundi, siis põnn läks totaalsesse paanikasse. Me otsustasime, et heakene küll, ei solguta teda mööda maja ringi, jäägu ta rühmaruumidesse seni kun

Kes teist nüüd usuvad, et meie Planeedi viimne päev on käes? Ma nüüd ei tea, kas kõik lendab suure pauguga õhku, kuid tunne on küll selline.  Allikas: www.GIPHY.com Sain just kõne inimeselt, kes on ikka väga valmistunud kõige halvimaks põhimõtteliselt tõeliseks sõjaolukorraks. Mitte, et nüüd mingisugune kriisiolukorraks hädavajalikuma varumine mingisugune imelik oleks, mitte seda. Ma nagu ikka olen lugenud siit ja sealt, et kuu aja kriisivaru võiks peredel olla.  Meil mingisugust kriisikasti ei ole. Enam. Ma olin täpselt see inimene, kes esimeses koroonapaanikas samamoodi pere autosse käsutas ja toidupoes oma ostukäru kuivainetest ja purgisuppidest punni ajas. Sest kuna inimesed tormasid vetsupaberit ummisjalu endale varuma, siis oli selge pilt, et tulevik tõotab tulla tume. Lõpuks ma ausalt öeldes jagasin kõik need purgisupid ära, sest ka koroona kiuste püsisid toidupoed avatuna ja meie purgisuppe ei söö. Sööme, aga viimases hädas ja seda viimast häda ei tulnud ega tulnud. Seetõttu, m

Tere! Ma tean, et ma pole endast siin tükk aega märku andnud, aga siin olid kohati tehnilised viperused ja võib isegi öelda, et ma olin lihtsalt väikest viisi eelajalooline inimene, kes siia blogikeskkonda lihtsalt sisse ei pääsenud. Ilmselgelt tuli välja, et polnud siin keerulist miskit. Muidugi ma ilgelt kahetsen juba, et selle blogimisele nii pika vahe olen sisse jätnud, sest nii paljust on lobiseda. Eks ma püüan nüüd asjadega kuidagi järele jõuda. Allikas: GIPHY.com Esiteks Härra läks kooli...Kusjuures see uudis ja mõte tuli päris ootamatult nagu kõik meie uued plaanid kuidagi järsku taevast alla sajavad. Ja me reaalselt jätkuvalt harjume selle uue elukorraldusega, sest Härra muudkui õpib ja õpib ja....ilmselgelt õpib. Esimene nädal koolis oli ta täitsa positiivne ja rõõmus ja näha oli, et mees oli oma valikute üle täitsa uhke kohe. Nüüd, kui ta on kõiksugu kodutööde ja ülesannete alla mattunud tundub, et esialgne õhin on veidi raugenud. Kuigi ma ausalt kadestan tema suurt distsipl

Mulle öeldi lasteaias, et enne kohaneb laps uute ruumidega ja alles siis inimestega. Fredi läheb lasteaeda suurima hea meelega. Meil tegelikult ongi hetkel käsil justnimelt see viimane etapp, et Fredi saaks õpetajatega sõbraks enne kui ma ta sinna nende hoolde jätan. Siiani olen truult Fredile vaimseks toeks olnud. Lisaks tundus nii minule kui ka õpetajatele, et Fredi vajab kohanemiseks ja õpetajatega usalduse loomiseks sutsuke rohkem aega. Kuna ma kuskil kellast kellani tööl ei käi, siis mul on aega küll tal selle uue elukorraldusega lasta harjuda. Muidugi ma juba vaikselt hakkasin mõtlema, et kust läheb see õhkõrn piir kui Fredi lõpuks väga ära harjub sellega, et ma seal lasteaias koguaeg taustajõuks olen?  Täna viisin Fredi lasteaeda ja õpetaja päris, et kas Fredil on ujumisriided kaasas. Ma sain aru, et ujuma ei hakka nad käima enne oktoobrit, kuid kuna lasteaeda juba köetakse, siis otsustati, et võib see ujumine ka pihta hakata. Vähemalt ma arvan, et kütmine oli üks põhjustest. Ma

Ma mõtlesin, et lobisen pisut Fredist ka. Õigemini tema kõnest.  Ütleme nii, et ega Fredi väga papagoid ei mängi niiet on üliharv juhus, kui ta kohe meie järgi midagi ütleb. Ma pidin krambid saama, kui mulle näidati ühes Insta stories, kuidas 1,5 aastane tüdruk korrutas oma ema järgi vares, harakas ja kui jõudis kätte pasknäär, siis see oli minu jaoks piir. Ma lõpetasin vaatamise justnimelt sealt kohast, mulle ausalt aitas. Ma mäletan, kui meie septembribeebide grupis tõstatati küsimus, et kui palju sõnu 1,5-aastased oskavad. No mõni emme teatas, et 70, mõni 50, ja mõni 60. Sorry, aga 70? Reaalselt!? Ma heal juhul sain kahe käe sõrmedel Fredi sõnad kokku loetud.  Jah, ma tean, et jumala eest ei tohi lapsi võrrelda, aga ma ikka peale seda pasknääri värki mõtlesin hetkeks, et Fredi võiks kasvõi minu järgi korrata sõna  viu-viu . Ma oleksin sellega ka väga väga hästi leppinud. Eks ikka Fredil on omad kindlad sõnad, mis tulevad lihtsalt nagu näiteks emme, jah, ei, aitäh, dada, mamm-mamm .

Pange end nüüd valmis, sest see postitus on täis alastust ja palju karjumist ja paanilist jooksmist. Ma ei hakka siin rääkima mitte midagi õõvastavat ja julma, absoluutselt mitte. Kuid Käo on mulle korralikku närvikõdi ja valusaid elamusi pakkunud, mis nüüd tunduvad lausa halekoomilised. Kuid kui need asjad minuga juhtusid, siis ma absoluutselt ei naernud vaid olin totaalses paanikas.  Kui sul on puudega ümbritsetud oma krundike, mis (jumalale tänu) annab päris palju privaatsust, siis ma ausalt olen seda eelist ka kasutanud. Mitte koguaeg küll teadlikult, aga on lihtsalt niimoodi välja kukkunud. Kas te näiteks teate miks pole soovituslik aastaid maas vedelevaid lauajuppe ja palke õla peal lõkkesse tarida? No näiteks seetõttu, et see pakub kodu igasugustele ussidele, putukatele, mutukatele ja KÕRVAHARKIDELE. Just neid viimaseid ma kardan kõige enam. Ma alles hiljuti sain teada, et kõrvahargid ikkagi ei näri su kõrvakile läbi, kuid see teadmine ei muuda miskit, sest ülejäänud oma teadlik

Mila Meid on nüüd neli. Me tegelikult oleme selle kodulooma võtmise plaaniga pendeldanud tükk aega. Pigem oligi üheks takistuseks värskelt valminud kodu. Uskumatu, kuidas aastal 2021 kõik meie peas idanenud mõtted kuidagi teoks saavad: Pupujuku siis Käo ja nüüd Mila.  Kes veel ei tea, siis sünnitades ma teatasin Sohnile, et teise lapse me adopteerime ja meie 3-kuune kassipoeg Mila me n-ö lapsendasimegi Viljandi loomadevarjupaigast. Alguses me plaanisime Sohni sõbrannalt kassipoja võtta, kuid tema pisikesed karvapallid elavad maal õues metsikut elu ja neid kodustada on tükk tegu. Lisaks me pidime arvestama, et meil on Fredi, kes tahab kindlasti kassiga kohe suureks sõbraks saada, kuid metsik isend võib liigse familiaarsuse peale tema peal oma hambaid ja küüsi teritada. Me ei tahtnud sellega riskida. Meile soovitati Viljandi loomadevarjupaika, kus on sellel suvel koduta loomakesi tavalisest kolm korda rohkem. Kui me varjupaika jõudsime, siis Fredi magas parasjagu autos lõunaund, mis and

Me hakkasime eile Fredit lasteaeda harjutama. Ossa jutt, kus see kaks aastat on küll kadunud? Ma ütlen ausalt, et mul on väga palju olnud perioode, kus ma olen pikisilmi seda lasteaia perioodi oodanud, et saan lõpuks ometi mikrobeebi ettevõttega täie auruga tegeleda või tööd otsida ja veidi oma aega. Samas on mul lasteaia peale mõeldes meel kurvaks läinud, sest nüüd ongi see beebi nunnupunnu aeg läbi. Mõte, et pean poja oma kaitsva tiiva alt kellegi hoolde jätma on veidi harjumatu. Eile olin Frediga koguaeg lasteaias koos. Selles suhtes, et no mina küll täiega nautisin seda mängimist, sest täitsa lõpp kui lahedaid mänge seal oli ning no mu seesmine laps pääses kohe välja. Eks Fredi on veel üsna väike ja tema jaoks on palju lapsi ja kogu lasteaiale omane sigin sagin ikka päris palju korraga, mida seedida. Ta ikka proovis end üksinda kuhugi teise ruumi nihverdada, et seal omaette ringiratast joosta. No ja kella üheteiskümneks on ta omadega jumala läbi, jaurab ja tahab süles olla. Eks sii

S- i kahenädalane puhkus saigi läbi. Ütleme nii, et see oli ikka aktiivne puhkus, kus me lõviosa veetsime Käol toimetades. Ma ainuüksi nädalaga sammusin seal oma taljelt kaks kilogrammi maha, mis pole üldsegi paha saavutus. Meie tööjaotus Käol on peamiselt nii, et mina korrastan, lammutan ja põletan. S paneb kogu oma auru uue kuuri ehitamisele. Meil on sellele vaja kiiremas korras katus peale saada, kuid õnneks on see staadiumis, kus vihma otseselt sisse enam ei saja, uksed on ees ja saame seal asju rahuliku südamega luku taga hoida.  Meie uus pisike kuus. Pisike on ta põhimõtteliselt seetõttu, et see on meie suvituskoht ja puitmaterjal maksab hetkel päris krõbedat hinda. Ülesse mõtleme teha magala.  Kui S akutrelli akud laevad, siis tõttab ta appi lammutama ning raskemad palgid aitab ta ka mul alati lõkkesse tarida. Muruniitmise me oleme ka kuidagi omavahel ära jaganud. Me kasutame igat võimalikku minutit ja sekundist, et Käol miskit ära teha. Kogu aeg on arvel ja mitte mingisugust lo

Tere taas! Nagu lubatud sai, siis jätkame oma Naissaare tripi teise osaga kuna ühe päeva sisse väga palju. Esimest osa saad lugeda SIIT .  Ühesõnaga jõudsime tagasi lõunatama ja kuna me sisseviskajale maksime prae eest kümme eurot, siis ma nagu lootsin vähemalt mingisugust pikkpoissi keedukartuli, kastme ja törtsu värske salatiga. Või jumala eest kasvõi taldriku täis friikaid viineritega. Selle asemel saime mingisugust soojaks aetud purgitoitu. Ma pakun, et see oli pilaff, mille kõrvale oli veel kahe supilusika täit pandud hapukoorega salatit, mis oli selle roa kõige maitsvam osa.  Me proovisime kuidagi seda purgi pilaffi enda jaoks maha müüa. Nii S teataski, et kui võtta seda elamusreisina, kus sind auto kuudis ringi sõidutatakse, siis noh purgitoit sobib igati teemasse, mis on tõsi. Õnneks kella kolmeks me olime ka nii näljased, et peale teist kahvlitäit läks see söök juba lepase reega kurgust alla, aga olgem ausad kümne eurine (purgi)pilaff tekitas pettumust ja tunde justkui meil tõ

Me küll haarasime vankri kaasa, kuid sellega polnud meil midagi peale hakata. Fredi oli enamuse ajal hoopis Sohni kukil. Ilmselgelt ekskursiooni lõpuks ta õlad juba valutasid sellest lapse kandmisest.  Hetkel on S-il puhkus ja teadagi, kus me seda vaba aega oleme kõik see aeg veetnud- ikka Käol. Kuid minu üheks tingimuseks oli, et kohe kindlasti peame perega kuhugi ka puhkuse ajal minema. Mis puhkus see on, kui sa ei võta vabalt ning end rutiinist ja mugavustsoonist kasvõi korrakski välja ei tiri.  Me plaanisime minna vaatama kohta kuhu kumbki pole sattunud ja selleks oli kohe kindlasti Naissaar. Esmaspäeval rügasime õhtuni Käol ja S viskas ilmateatele pilgu peale, kus prognoositi nädala jagu vihma. Tuli see üks lubatud päikseline teisipäev ära kasutada. Õhtul koju jõudes tegi S kiirelt Moonika nimelisele praamile piletid ära. Vähemalt meie tõlgendasime sedasi, et Moonika meid järgmisel päeval teenindab. Me ei teadnud, mis seal Naissaarel on või ei ole. Mina pabistasin hirmsasti, kas p