Niisama mulgatan

Allikas: Pinterest.com. No täna on küll selline tunne, et paneks selle
täiskasvanuks olemise ameti nüüd maha ja puhkaks veidi.

Ühesõnaga kui ma pühapäeviti siia kirjutama ei jõua, siis on mul juba meeletult suured süümekad, et palgatöö võtab kogu mu aja ning kõik minu hobid, mida mulle meeldib teha vaikselt jalutavad mu elust minema. No näiteks juba see, et ma pole juba päris pikalt raamatuid lugenud. Ja siia kirjutama jõudnud.

Kuigi ausalt, mul olid kaks viimast nädalat emotsionaalselt nii raske kuna Fredil hakkas lasteaias uuesti harjutamise periood pihta. Ta oli kaks nädalalt eemal ja kohe andis see tunda. Lisaks olin mina juba tööl, Sohni Soomes ja nii see Fredi pidi kella kolmeni lasteaias olema ja lõunat ka ootamatult seal magama. Ütleme nii, et hullult raske oli ja ma tundsin end maailma kõige si*ema emana. Eriti hommikuti kui Fredi nuttis õpetaja käe otsas lohutamatult ning vaatas mind sellise -sa oled üks häbematu inimolend- pilguga mind. Ja kui sa iga päev kuuled, et ta on alles väike ja tal on liiga pikad päevad, siis paratamatult tuleb kerge ahastus peale. Ma olen niigi 0,75 kohaga ja seni kuni Sohni on Soomes, siis Fredil on reedeti issi-poja aeg. Eks ma ise ka näen, et ta kolmapäeval on juba päris väsinud kogu sellest lasteaia trallist. 

Mis pinget veelgi juurde kütab on see, et iga nädal on oht, et Sohni peab reedeks ka veel tööle jääma. Ja ma juba hirmuga mõtlen lasteaia õpetajate hukkamõistvale pilgule ning jutule, et viis päeva on Fredi jaoks liig mis liig, ta on liiga väike veel. Võite arvata, et kui ma kolmapäeval saan teate, et Sohni tuleb neljapäeva õhtuks koju, siis on mul totaalne pingelangus. Eks minu tööle minek oli kõigile väga ootamatu.

Eks Fredi pidi seal lasteaias paras röövel olema ning ei saa aru keeldudest. Noh jah, tõesti me pole Sohniga lapsevanemad, kes pidevalt kõike keelaks või karjuks seni kuni laps aru saab. Mitte, et ma arvaks, et lasteaias karjutakse. Ja kodus on meil selle paari aastaga kenasti kõik Fredi käeulatusest ära pandud. Lasteaias sööb ta pigem magustoite ja leiba ning tema püsivusega pidi ka päris palju probleeme olema. Kui miski asi loksubki paika, siis on juba uus murekoht kimbutamas. Vahel lihtsalt ma mõtlen, et ega lapsed polegi ju ühe puuga löödud ja eripärad on täitsa okei. 

Lisaks proovin ma kuidagi ettevõtte ja koolis töötamiseks hakkama saada. Mikrobeebi ettevõtet ma ei taha kuidagi unarusse jätta kuna ma tunnen, et see on midagi nii oma ja ainus koht, kus ma saan kõike enda äranägemise järgi teha. Kuigi ma magasin maha kõik isadepäeva kampaaniad ja jäin meestepäeva kampaaniatega hiljaks. Õnneks on mul maailma kõige toredamad kliendid, kes ise kirjutavad, et kas sooduskoode ka on või kuna tellima peab, et pakk kenasti kohale jõuaks. Ma pakkisin eelmisel pühapäeval tellimusi veel kella 11 ajal õhtul, mis tähendab, et ma olin järgmine päev õhtuks paras sooda valmis. Kuid hoolimata sellest on mu süda täis tänutunnet. Kurb on see, et ma pole uusi postreid juurde jõudnud teha.

Paljud küsivad, et kuidas uuel töökohal läheb. Ütleme nii, et tunnen end koduselt, kuid juba käivad suured ettevalmistused jõuludeks. Kooli kaunistamine, mida me õpilasesindusega peame ära tegema, advendihommikute korraldamine, jõulunädala ettevalmistamine, aktuse korraldamine, esmaabikoolitus, kooli jõululaada korraldamine kuhu õpilasesindus soovib sinna küünlaid müüki panna ning nad vajavad selles osas juhendamist. Ühesõnaga tööd on nagu putru ja mul aeg-ajalt kaob järg ära. Lisaks on mul ka esmaspäevast-neljapäevani pikapäevarühm ning aeg-ajalt ka asendustunnid. Ütleme nii, et järgmisel aastal hakkan ma jõuludeks juba oktoobris valmistuma. Ja ma tulin ideele, et jõulude ajal lastele teha põgenemistuba, kus ma pean ka siis esimesele ja teisele kooliastmele erinevad tegevused välja nuputama. Õnneks on meil Pinterest, thank god for that. See on ausalt nagu minu teine kodu, kus ma kõiksugu inspiratsiooni ammutan.

Ühesõnaga minu kaks nädalat lühidalt kokku võetud.

Järgmise korrani.

Adios amigos!