Ma olen elus

Okei esimene töönädal koolis edukalt läbitud. Õigemini kui ma nüüd päris aus olen, siis ma tunnen kogenud pedagoogide seltsis end tõsise võõrkehana. Meil on seal tugevad teoreetikud ja siis olen mina, kes pole veel suutnud siiani ära õppida kuna kell tundi läheb ning kuna vahetund algab. Issand, kui ma nägin oma ametijuhendit, siis ma tõesti mõtlesin, et kuhu ma ennast mässinud olen ja ehk on targem kiiremas korras kooli tagaukse kaudu evakueeruda. 

Allikas: Giphy.com. Minu tunded, kui olin just oma ametijuhendi läbi lugenud.

Nagu ma motivatsioonikirjas kirjutasin, siis ma ootan väljakutseid, võimalusi end mugavustsoonist välja kista. Ja põmaki jõudis kätte minu esimene tööpäev, kus hommikul lajatati kiirtestimise kohustusega ning õpetajate tuba oli täidetud segaduse ja paanikaga. Ilmselgelt tuli tegeleda veel lastevanemate suure hirmuga, et kui laps annab positiivse kiirtesti hakatakse last kohe teiste õpilaste poolt kiusama. 

Sain sellel nädalal oma esimesed asendustunnid, kus lapsed korduvalt hõikasid "õpetaja, õpetaja" ja mul võttis ikka jupp aega taipamaks, et nad kutsuvad ju mind sedasi 😂. Lisaks nende asendustundide ettevalmistamine oli paras pähkel, sest mul pole õrna aimugi, mida kolmanda klassi junsud tööõpetusetunnis teevad või on teinud või, mis nende tase on. Õnneks tuli appi Sohni. Ta otsis Pinterestist (halleluuja, et selline koht olemas on) raketid, mida saab voltimise ja liimi abil ruumiliseks teha. Ja nii me istusime õhtul raketti meisterdades ja samal ajal stopperiga aega võttes, et aru saada, kas selle raketi tegemine sisustab 2x45 minutit ära või mitte. Sisustaski.  

Mis mind imestama pani? No mõelge, et asute uuele tööpostile, valdkonda, mis on nii nii uus, siis ilmselgelt oled suurt teotahet täis. Iga asendustunni üle, mille ma ette valmistasin, olin ise nii elevil. Kindlasti lastele meeldib ja oi vot seda nad tahaksid kindlasti suurima rõõmuga teha. Kukkus hoopis vastupidi välja. Seisin klassi ees näitasin neile tunniülesande ette ja juba oli õpilastel tüdinud nägu peas ning klassis kostus aina kõvemat halinat "me ei taha, me ei viitsi, oleks ma teadnud, et selline tunnitöö on, siis ma poleks tundi tulnudki". Ja nii ma seal seisin ja mõtlesin, et mis toimub. Kas asi on selles, et olen uus ja mind on vaja proovile panna? Äkki annab alla. Või nad lihtsalt ei viitsigi? 

Allikas: Giphy.com. Lapsed tunnitööd nähes.

Lõpuks lõi mind jalust õpilaste suur teadlikkus minust, et kus ma elan, kes on mu elukaaslane ja laps ning kõik lood, kuidas õpilased on mind aleviku peal näinud. Või see, kui üks õpilane minult küsis, et kas Fredi on juba lasteaias lõunaund maganud. See on see väikeses alevikus elamine ja töötamine. Õpilased teavad sinu liikumisi ja sinu lapse käekäiku päris täpselt. Vot, ütleme nii, et kohalikku poodi ma naljalt enam veini või siidrit ostma ei lähe. Isegi alkoholivaba õlut mitte 😂.

Sellised pajatused minu esimesest töönädalast. Lisaksin veel, et jube keeruline on harjuda sellest kellast kellani tööga. Ma olen nii väsinud ja mikrobeebi ettevõte on veidi unarusse jäänud, mis kasvatab minus seesmist ärevust kuna ma oma vaimusilmas mõtlesin, et olles 0,75 kohaga tööl peaks mul jääma täpselt piisavalt aega ka Pupujukule. Ilmselt jääkski, kui ma suudaksin oma aega hästi planeerida. 

Ühtlasi oli mul mure Fredi pärast kuna nüüd tal tuleb lasteaias pikki päevi veeta ja paaritunnine tilulilutamine jääb ära. Fredi jäi reedel esimest korda lasteaeda ka lõunaund tegema ning kõik läks õnneks hästi. Ta endiselt ei söö seal. Kui siis ainult leiba. Asi seegi. Ning ta käis peale ärkamist ka esimest korda kenasti potil, mis on minu arvates ikka mega suur edusamm lasteaia rindelt. Ma lihtsalt loodan, et ta püsib kenasti terve, et mina saaksin võimalikult palju tööl käia ja kiiresti uue töökohaga harjuda.

Nüüd sai vist kõik südamelt ära räägitud 😀. Peaaegu kõik. 

Adios amigos!

Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida Facebookis ja Instagramis 😉.