Käo- koht, kus töö ei lõppe

S- i kahenädalane puhkus saigi läbi. Ütleme nii, et see oli ikka aktiivne puhkus, kus me lõviosa veetsime Käol toimetades. Ma ainuüksi nädalaga sammusin seal oma taljelt kaks kilogrammi maha, mis pole üldsegi paha saavutus. Meie tööjaotus Käol on peamiselt nii, et mina korrastan, lammutan ja põletan. S paneb kogu oma auru uue kuuri ehitamisele. Meil on sellele vaja kiiremas korras katus peale saada, kuid õnneks on see staadiumis, kus vihma otseselt sisse enam ei saja, uksed on ees ja saame seal asju rahuliku südamega luku taga hoida. 

Meie uus pisike kuus. Pisike on ta põhimõtteliselt seetõttu, et see on meie suvituskoht ja puitmaterjal maksab hetkel päris krõbedat hinda. Ülesse mõtleme teha magala. 

Kui S akutrelli akud laevad, siis tõttab ta appi lammutama ning raskemad palgid aitab ta ka mul alati lõkkesse tarida. Muruniitmise me oleme ka kuidagi omavahel ära jaganud. Me kasutame igat võimalikku minutit ja sekundist, et Käol miskit ära teha. Kogu aeg on arvel ja mitte mingisugust looderdamist polegi seal väga olnud. Nii palju on teha.

Vana kuur sai juulis lammutatud ja kogu seal olev kraam sorteeritud. See oligi kõige raskem lammutustöö üldse kuna kogu kuuri katus ja osa seinu oli seal sees olevale tränale peale varisenud ja kuuri iganurk oli naelu ja klaasikilde täis. Alati pidi pingsalt vaatama, et endale midagi jalga või kätte ei torkaks. Me veel vaatama, kui heas korras selle vana kuuri vundament on. Ehk kannatab sinna väliköök ja terass teha. 

Vana kuur, kui ma sain selle koristamisega umbes poole peale, aga noh seal olid juba põõsad peale kasvanud ja mu teele sattusid hunnikutes klaasikilde ning hiire pesasid. Uhh, see oli paras pähke, kuid nii hea, et see tehtud sai.

Nüüd näeb see vana kuuri koht välja selline. Krundilt olen kive sinna täiteks vedanud, sest me lihtsalt ei osanud kuhugi neid susata. Ja neid kive ujub iga nurga taha muudkui välja. 

Kuna vana laudahoone katus oli samuti nii läbivettinud ja pehme, et noaga seda suskidest läks see nagu võist läbi. 

Vana laut enne. Me ikka kutsusime seda varasemalt lisahooneks, aga naaber oskas öelda, et see oli kunagu laut.

Vana laut koristust ja katuse lammutamist.

Ühest otsast see presentkilega katus juba oligi varisemisohtlik ning ühe suurema vihmaga sadas sealt päris palju nodi allagi. Otsustasime, et teeme lauda ja tööruumi juba varakult kolast puhtaks, siis on lihtsam lammutada. Uskumatu, kuid ühe päevaga sai see korda ja S lõi selle ohtliku katuse ka sealt pealt minema. 

Seda vana lauta koristades sattus meie kätte seal kunagi elanud inimeste eludest asju, mida oli ühtepidi huvitav lugeda ja sirvida, kuid teistpidi tundus see kellegi asjades sobramisena. Kuid ega uudishimu on meil suur ja iga Käol oldud päev me S-iga alati mõtiskleme, kuidas siin kunagi elati, mis loomi peeti, mis inimesed siin asekldasid, millised kogu aed ja hooned kunagi välja nägid. 

Näiteks ma leidsin lauda põrandalt Haraldile kuulunud nõukogude aegse tööraamatu, mille viimane kanne pärines täpselt 1991. aastast. Haraldi sünniaastaks oli 1933. Ja kui me tööruumi koristama asusime, siis me koguaeg mõtlesime, et huvitav, kas Harald tinistas seal tööruumis viina ja voolis kirvestele varsi. 

Leidsime lademetes vanu postkaarte, kus oli palju õnnitlusi hällilapse sünni puhul ning üks postkaart oli saadetud Krasnojarskist. Keegi oli Siberis ja kogu postkaarditagune oli väikses tihedas kirjas reismuljeid täis kirjutatud. Ja nii ma muudkui koristasin ja filmisin hästi palju kõiki leide ja seda olustikku, sest peatselt pole enam neid vanu lagunenud hooneidki, mis seal kunagi elatud elu meenutaksid. 

Käol tegutsedes tunneme me kõige enam puudust murust ja tasasest maapinnast. Hetkel muruniitmine pole seal muru niitmine vaid maastikuniitmine. Selle künkliku jubeduse pärast me isegi ei hakanud sellel aastal mingisugust murutraktorit ostma vaid tõime kohale väikse muruniiduki käkatsi, sest kui katki läheb, siis pole kahju ja mina saan sellega agaralt oma samme teha. 

Maapind on nii paganama künklik ja mutid teevad meile sinna hunnikuid aina juurde, mida siis niidukiga saame jälle sirgeks ajada. Ma nüüd ei teagi, kas üldse sellel sügisel selle muru rajamise teekonnaga jõuame algust teha. Tahaks eelkõige need sarad seal kõik maha lammutada seejärel vaadata kogu seda lagedaks tehtud krunti ja mõelda kuhu meil see tulevane saun passiks ja kuhu me aiamaa kevadel teeksime. 

Vot, sellised jutud seoses Käoga!

Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida Facebookis ja Instagramis 😉.