Me hakkasime eile Fredit lasteaeda harjutama. Ossa jutt, kus see kaks aastat on küll kadunud? Ma ütlen ausalt, et mul on väga palju olnud perioode, kus ma olen pikisilmi seda lasteaia perioodi oodanud, et saan lõpuks ometi mikrobeebi ettevõttega täie auruga tegeleda või tööd otsida ja veidi oma aega. Samas on mul lasteaia peale mõeldes meel kurvaks läinud, sest nüüd ongi see beebi nunnupunnu aeg läbi. Mõte, et pean poja oma kaitsva tiiva alt kellegi hoolde jätma on veidi harjumatu.
Eile olin Frediga koguaeg lasteaias koos. Selles suhtes, et no mina küll täiega nautisin seda mängimist, sest täitsa lõpp kui lahedaid mänge seal oli ning no mu seesmine laps pääses kohe välja. Eks Fredi on veel üsna väike ja tema jaoks on palju lapsi ja kogu lasteaiale omane sigin sagin ikka päris palju korraga, mida seedida. Ta ikka proovis end üksinda kuhugi teise ruumi nihverdada, et seal omaette ringiratast joosta. No ja kella üheteiskümneks on ta omadega jumala läbi, jaurab ja tahab süles olla. Eks siis hetkel ta peab seal kaks tundi vastu ja siis juba peame tulema tulema. Ma isegi ei kujuta ette, kui kaua see harjutamine sellises tempos aega võib võtta.
Täna oli esimene edusammuke ka. Nimelt kui lapsed välja läksid, siis mina jätsin Fredi juba õpetaja hoolde. Olin pool tunnikest eemal. Fredi muidugi minu järele ei nutnud, kuid enne kella ühtteist ta lihtsalt väsis nii ära, et istus ühe õpetaja süles nuttis ja nõudis "mamm-mamm, mamm-mamm", mis tõlgituna tähendab süüa. Muidugi see pool tundi ilma Fredita üksi kodus oli ikka tase omaette ja mega võõras, aga ma olen uhke, et ma kuskil lasteaia ukse taga enda silmi peast ei nutnud nagu ma siiani olen mõelnud, et raudselt nii läheb. Kuigi ma ei kahtle, et ma seda ka teen, kui pean Fredi juba hommikul lasteaeda jätma ja ise ära minema.
Kui me algselt õpetajaga arutasime, et järgmisest esmaspäevast jätame ta lasteaeda juba lõunaunne, siis täna Fredile järgi minnes pidime tõdema, et Fredil võib kogu see harjumine veidi rohkem aega võtta, kui me esialgu arvasime. Eks lapsed ongi nii erinevad. Õnneks rühmas pole Fredi mul kuskil süles kinni nagu koaala poeg vaid mängib ja uudistab ka omapead ringi.
Issake ja nüüd kuulub meie hommikutesse see sättimine. Ma kuskilt lugesin, et ärka varakult ja tee enne lapse äratamist kõik asjad ära. Point on siis selles, et lapse tagant kiirustamine tekitab lisa stressi ja lasteaiaga harjutamise puhul pole see üldse hea. Kuna Fredi on väga varajane ärkaja. Minu äratuskell heliseb alles siis, kui ma pliidil podisevat putru segan. Võiks arvata, et jõuame rahulikult kõikide toimetustega ühele poole, kuid no pagan ikka peame lõpus kähku kähku õuejalanõud jalga ajama, et õigeks ajaks jõuda. Niiet jah, hüvasti need hommikud, kus sai kella kümneni hommikumantlis mööda elamist ringi uimerdada.
Adios amigos!
Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida Facebookis ja Instagramis 😉.
Kommentaarid
Postita kommentaar