 |
Tere taas! Nagu lubatud sai, siis jätkame oma Naissaare tripi teise osaga kuna ühe päeva sisse väga palju. Esimest osa saad lugeda SIIT.
Ühesõnaga jõudsime tagasi lõunatama ja kuna me sisseviskajale maksime prae eest kümme eurot, siis ma nagu lootsin vähemalt mingisugust pikkpoissi keedukartuli, kastme ja törtsu värske salatiga. Või jumala eest kasvõi taldriku täis friikaid viineritega. Selle asemel saime mingisugust soojaks aetud purgitoitu. Ma pakun, et see oli pilaff, mille kõrvale oli veel kahe supilusika täit pandud hapukoorega salatit, mis oli selle roa kõige maitsvam osa.
Me proovisime kuidagi seda purgi pilaffi enda jaoks maha müüa. Nii S teataski, et kui võtta seda elamusreisina, kus sind auto kuudis ringi sõidutatakse, siis noh purgitoit sobib igati teemasse, mis on tõsi. Õnneks kella kolmeks me olime ka nii näljased, et peale teist kahvlitäit läks see söök juba lepase reega kurgust alla, aga olgem ausad kümne eurine (purgi)pilaff tekitas pettumust ja tunde justkui meil tõmmati nahk üle kõrvade. Lisaks fakt, et hiljem meile kohvikus teatati, et nii ekskursiooni ja ka eine oleksime neilt otse ostes kohe kindlasti soodsamalt saanud.
Elina pidi tagasi Tallinna väljuma kell viis õhtupoolikul niiet ülejäänud vaba ajaveetimse dikteeris meile Fredi niiet enamus sellest ligunes ta merevees või pildus kaldalt kive vette. See kivide vette viskamine on tal üldse selle suve meelistegevus. Aga juba enne viit ootas sadamas suur hulk inimesi koos posu ratastega ja korralikus koguses kohvritega. Me reaalselt vaatasime seda n-ö rahvamassi koos kogu pagasiga ja selle kõrval loksuvat pisikest Elinat proovides kuidagi visuaalselt kõiki sellele pisikesele alusele ära mahutada. Kuhu me kõik ära mahume? Pagan kuhu need rattad veel pannakse? Praami taha nööriga järgi lohisema?
Kella hakkas juba viis saama ning inimeste seas hakkas aina enam kõlama nurinat, sest praamile ikka veel ei lastud, kuid viie minuti pärast oleksime pidanud juba väljuma. Elina peal oli kapteni abi, kes muudkui aga helistas kellegile samal ajal kui reisijad iga minuti järel aina kõvemat häält tegid. Noh, tuli välja, et meie hallipäine kapten oli koos oma venelannast graatsiaga vahepeal kaduma läinud. Ilma kaptenita ei liigu ei see praam ega ka meie. Muidugi lükati väljumist poole tunni võrra edasi, kuid meie lootsime, et ehk saadetakse hoopiski suurem praamike, et kogu seda inimeste tulva elusalt ja tervelt tagasi mandrile transportida.
Võta näpust, ühel hetkel saabuski rahuloleva näoga kapten, naine käevangus, meie juurde. Lõpuks ometi. Ilmselgelt ei julgenud selle vanahärraga keegi kõbisema ka hakata, sest ta oli tol päeval ainus õlekõrs mandrile jõudmiseks. Kapten suundus rahulikul sammul praamile. Rattad ja vankrid laaditi kõige esimesena, kuid siis hakkasid inimesed ise (üle piirete) praamile ronima. Ma ei tea, kas selle hulljulge turnimise tingis soov kiiresti haarata mingisugune istumiskoht või mõni lihtsalt pelgas, et ta jäetakse saarele.
Uskumatu, aga me kõik mahtusime praamile ja kui me olime tuulevarjus külg külje kõrvale kokku pressitud hakkasid kõik oma Naissaare muljeid rääkima. Ma pole tükk aega saanud nii palju naerda.
Igatahes meie ei saanudki nii palju Egiptusele sarnaseid elamusi, kui Otepää seltskond, kes samuti suure grupiga Naissaaret esimest korda külastasid. Nad tellisid kogu paketti-toitlustus, kaks autot ekskursioonide jaoks, sauna koos puuviljavaagnaga ning ööbimise (üheks ööks). Esiteks ootas neid sadamas üks auto. Kui nad pärisid, et kus on teine, sest nad on pagasiga, teatati neile, et pagasi võite autosse panna ning ise jalgsi edasi minna. Lõpuks pressis terve kolmekümne liikmeline grupp end koos pagasiga ühe auto peale ära. Ma ütleksin, et see oli küll medalit väärt saavutus. Lisaks ei viidud neid kõiki Naissaare vaatamisväärsusi vaatama vabandusega, et kiire on ning ajaliselt ei jõua. Paljud rentisid selleks eraldi rattad, et saarele tiir peale teha.
Lubatud ja makstud saun oli üks suurimaid müsteeriume, sest seda sauna, mida nad rentisid polnudki valmis ja uue sauna arvatav kütja on ka juba jõudnud pool aastat tagasi manala teed minna. Ei jõudnudki teine seda tutt uut sauna ära oodata, et tööle hakata. Puuviljavaagnast polnud haisugi.
Toitlustus nägi välja nii, et ühe toitukorra kraam tõsteti neile kastiga ukse taha ning teatati, et kõik vajalik on siin, võtke ja tehke. Ning ei jäänud nemadki ilma sellest legendaarsest otse purgist pannile visatud pilaffist, kuid paljudele hapukoore salatit siiski ei jagunud. Järgmisel päeval said nad samuti seda sama purgi pilaffi, kuid seekord lisati uute maitse nüansside esiletoomiseks ka törtsuke tomatipastat.
Vot, see oli alles elamusreis Naissaare moodi. Lõpuks kui me Tallinnasse tagasi jõudsime ootas meie auto kojamehe vahel parkimistrahv kuigi olime hommikul parkimise ostnud. Ütleme nii, et see trahvilipik oli minu rahuliku loomuga härrale juskui punane rätik pullile. Oi küll ta oli alles vihane ning tahtis kohe igale poole kirjutada ja helistada.
THE END
Ma lähen nüüd kingitust pakkima, sest härral on laupäeval juba juubel ja nii palju ettevalmistusi on veel teha.
Adios amigos!
Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida Facebookis ja Instagramis 😉.
Kommentaarid
Postita kommentaar