Trip Naissaarele VOL 1.

Me küll haarasime vankri kaasa, kuid sellega polnud meil midagi peale hakata. Fredi oli enamuse ajal hoopis Sohni kukil. Ilmselgelt ekskursiooni lõpuks ta õlad juba valutasid sellest lapse kandmisest. 

Hetkel on S-il puhkus ja teadagi, kus me seda vaba aega oleme kõik see aeg veetnud- ikka Käol. Kuid minu üheks tingimuseks oli, et kohe kindlasti peame perega kuhugi ka puhkuse ajal minema. Mis puhkus see on, kui sa ei võta vabalt ning end rutiinist ja mugavustsoonist kasvõi korrakski välja ei tiri. 

Me plaanisime minna vaatama kohta kuhu kumbki pole sattunud ja selleks oli kohe kindlasti Naissaar. Esmaspäeval rügasime õhtuni Käol ja S viskas ilmateatele pilgu peale, kus prognoositi nädala jagu vihma. Tuli see üks lubatud päikseline teisipäev ära kasutada. Õhtul koju jõudes tegi S kiirelt Moonika nimelisele praamile piletid ära. Vähemalt meie tõlgendasime sedasi, et Moonika meid järgmisel päeval teenindab.

Me ei teadnud, mis seal Naissaarel on või ei ole. Mina pabistasin hirmsasti, kas peame hommikul piknikukraami hankima, sest praam tuleb saarelt tagasi Tallinna alles õhtupoolikul, kuid S uuris, et seal on lõunasöögi võimalus ka, mis tähendas, et ei pea pead murdma, mida kaasa osta. Vedas.

Lõpuks kui me hommikul Pirita sadamasse jõudsime olime segaduses, sest Moonika nimelise praami asemel loksus meie silme ees hoopiski väsinud Elina. Valge särgi ja seljakotiga vennike teatas, et Elina on täna ainus praam, mis Naissaarele väljub, kuid peame lisaks veel maksma 35 eurot näo pealt ekskursiooni (25 eurot inimene) ja lõunasöögi (10 eurot inimene) eest ning seda sularahas. S seletas, et me oleme praamisõidu eest juba maksnud, meil polnud sularaha ja praam pidi 10 minuti pärast juba väljuma. Härra siis teatas, et aga kodulehel oli kuskil ära märgitud, et hinnale lisandub veel jooksvaid tasusid. Lihtsalt uskumatu!

Meie raiusime, et meil pole sularaha, mille peale härra teatas, et lipake siit lähedal asuvast Rimist läbi ja võtke raha välja. Oh jummel, kuna olime nii ähmis, siis ei hakanud me vastu ka vaidlema, sest saarele tahtsime me ju saada. Olgem ausad, giidi töötund ka ju midagi maksab ja meid ringi sõidutav auto  kulub ja vajab kütust mistõttu tundus igati mõistlik hind. No ja see 10 eurine lõuna kõlas eriti paljulubavalt. Samas me oleksime võinud härra pikalt saata, praami peale end sisse seada ja koha peal vaadata. S läks koos oma isaga siiski igaks juhuks raha juurde hankima ning kui nad tagasi jõudsid, siis valges särgis härra võttis raha ja praamile ta ei astunudki vaid kõndis lihtsalt minema, mis oli juba väga kahtlane. Ei läinud sekunditki, kui meile jäi kogu sellest asjast halb maik ning valgesärklase ma ristisin kohemaid sisseviskajaks.

Pooleteise tunnine praamisõit oli päris ekstreemne. Esiteks ma ei nimetaks Elinat praamiks vaid see meenutas pigem pisikest kalalaeva, kus merest eraldas meid osaliselt tavaline kett. 

No need ketit küll meie delfiin-maailmaavastaja Fredit veest eemale ei suuda hoida

                                                    Mul tuli tollel reisil see poosetamine üldse jube hästi välja 😀.

Ma selles suhtes ei virise ja ei eeldanud, et mind mingisuguse uhke jahiga ringi sõidutatakse. Absoluutselt mitte. Pigem polnud see just kuigi lapsesõbralik sõiduk eeskätt meie põnni silmas pidades. Ütleme nii, et Fredi oli lihtsalt nii hulljulge ning arvas, et ta nüüd jookseb igale poole ja lisaks mõistis ta, et annab siin ja seal ju ronida ja kõõluda ka. Meie S-iga proovisime teda sõna otseses mõttes kuidagi elus hoida. Ma isegi vargsi otsisin, kus need päästevestid küll on, pistaks ühe talle kindluse mõttes ümber kere. Lõpuks me andsile Fredile lihtsalt multikad, et veidi oma närve ja energiat koguda, sest see oli omajagu pingeline. Alles siis saime ise ka S-iga veidi merd ja kogu seda meresõitu nautida. Või noh, härrale on see selline tavaline pigem mina istusin tekil ja lihtsalt olin. 

Saarele jõudes tuli giid meid tervitama ja teatas meie poole vaadates, et patareisse ja tuletorni minek maksab omakorda veel 5 eurot inimene. Mis oli nagu veidi juba üllatav, et noh peame veel oma kukrut kergitama kuigi ma sinisilmselt eeldasin, et me juba oleme sisseviskajale kõik maksnud. Lisaks jäi mulle justkui mulje, et me oleme ainsad, kes seda pole ettemaksuna veel teinud. Mis seal siis ikka, kui me oleme siia saarele juba tulnud, siis tuleb võtta viimast. Koroona on sellele vaesele turismisektorile niigi korralikult munadesse virutanud asi siis veidi toetada. 

Seejärel paigutati meid nõukaaegsesse kaubiku kasti (mulle reaalselt ei jäänud meelde, mis paganama marki see nüüd oli) pinkidele, nagu silgud ritta istuma. 

Vot selle isendiga meid ringi kärutatigi, mis oli üli vinge. 

Vot see sõit oli ülilahe elamus ning Fredi nautis sellest igat sekundit ning üritas hiljem selle auto peale koguaeg tagasi ronida.  Õnneks meie istusime keskel ning okstega piki selga või nägu ei saanud. Giid rääkis ka huvitavat juttu nii palju, kui me suutsime Fredi taga ajamise juures ühe kõrvaga teda kuulata. Käisime patareiga tutvumas, kus siis lõpuks lisaraha meilt ei küsitutki. Läbi metsa suundusime tuletorni juurde. Rühkisin sinna tuletorni vaateplatvormile ning S jäi Frediga alla. Oli see alles tõus, mille järel mu kopsud olid nööriga kaelas, kuid vaatepilt seal üleval oli igati lummav. 

Tuletorni järel liikusime tagasi auto juurde, millega sõitmine oli taaskord selle päeva tipphetk ning meid viidi tagasi Naissaare sadama juurde asuvasse kohvikusse lõunatama ja paari tunnist vaba aega nautima.

SOOVITUS! Kui te külastate Naissaaret esimest korda, siis mina soovitan küll ekskursiooni võtta, kuid sisseviskaja jätke vahele. Eksursiooni ja autosõitu pakub seal KORDON 10A. Saate koha peal maksta ning kindlasti ka parema hinnaga kui Pirita sadamas olev vennike meilt küsis. Lisaks on seal olemas ka kohvik, kus saab suurema nälja kustutatud ning küsige ka sealt otse päevaprae pakkumist, säästate ka selle pealt mõned kopikad. 

Teate, kuna reis võttis päris huvitavaid pöördeid, siis ma jätaksin need jutud juba järgmiseks korraks, sest muidu võtab see potitus siin romaani mõõtmed. 

Igatahes VOL 2 tuleb peagi.

Adios amigos!

Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida Facebookis ja Instagramis 😉.