Käisime kuuri jaoks puitu ostmas ja onu, kes meile neid müüs päris S-ilt, et kes see siis kuuri ehitab, praegu puhatakse mere ääres. S muidugi teatas, et tema pole selline mees, kes suudaks eal mere ääres lamades aega surnuks lüüa, mis on tõsi. Ta pigem askeldab krundil. Mina, aga ei saanud vait olla ning pidin kohe meeste vestlusele vahele segama, et lisada üks pisike fakt. Nimelt meile meeldivad teravad elamused ja neid, uskuge mind, Käolt saab. Ja kuidas veel.
Teate, et kunagi ammu ammu kasutati Siberis GULAGI vangilaagrites ühe piinamismeetodina sääski ja ma kahtlustan, et ega Siberi suvest ei puudu need tüütud ning eriti valusalt hammustavad parmud. No põhimõtteliselt meil Käol võib sama asja teha, sest kui sa sekundiks liikumatult paigal püsid, siis võid kindel olla, et sul on must parv mudilasi ümber, kes ellujäämise või oma liigi jätkamise eesmärgil sinu verest ja ihust soovivad oma osa saada. Kusjuures ausalt sääsed on parmude kõrval ikka väga peened vennad. Parmud, neil pole lauakombeid kohe üldse. Nad brutaalselt närivad tüki nahast välja ja asuvad verd kulistama.
 |
| Meie kolmekesi Käol Allikas: GIPHY.com |
Ja nii me igal nädalavahetusel hullult entusiastlikult Käole põrutame, kuid suudame seal olla vahel hädised pool tundi, vahel veidi kauem kuni parmud teevad meie elu nii väljakannatamatuks, et me torbeedo kiirusel pakime kõik asjad jälle kokku ning sõidame täistuuridel minema. Niiet jah, valus on nüüd seda öelda, kuid tunnistan, me ostsime endale krundi, kus me üldse hetkel viibida ei saa.
Ma olen koguaeg mõelnud, et mis on mereäärsete paikade fenomen, sest see pidev tuul on nii tüütu ning ma vihkan kajakaid kuna Helsingis ründas üks kajakas minu jäätist, kuid mind röövides jäi lesta pidi mu juustesse kinni. Peale sellist rünnakut päise päeva ajal lõppes kogu mu respekt nende linnuhakatiste suhtes. Mere ääres käia on muidugi tore, aga elada...no ma ei tea😏. Kuid pagan, ma nüüd mõistan, miks need mereäärsed kohad just nii ahvatlevad on, sest seal ei näri sind sada näljast parmu kannikast. Puhugu see tuul ja röökigu need kajakad mu kõrva ääres, kuid vähemalt keegi ei ime mind verest tühjaks ning ei hauka tükki mu nahast.
S hakkas lõpuks kõikvõimsast Googlist otsima, mis aitaks parmude vastu. Esiteks, neid tõmbab ligi kuiv hein ja seda meil seal sellest esimesest niitmisest igal pool maas vedeleb. Ainus, mis me leidsime oli siis see, et põhimõtteliselt peame oma menüüst ära jätma suhkru. Teepuuõli ka toimis üsna hästi, kuid meil sai see otsa ja kohalikus poes oli vaid eukalüpti oma, millel pole nii efektset mõju. No ja öeldakse, et suve keskel kaovad need parmud sootuks. Meie isegi lugesime välja, et alatest 13. juulist on nad läinud, kuid noh ega ikka ei ole küll.
Igatahes mina olen juba tegelikult lootuse kaotanud ja mõtlen, et võiksime kuhugi perega road tripile minna, kuid ma olen surmkindel, et me juba homme tõttame taas Käole ja parmud ajavad meid sealt päris kähku jälle ära ning me vaatame üksteisele küsivalt otsa mõeldes, mida me nüüd teeksime, sest korteris ka ei viitsi passida.
Vot, sellised on meie nädalalõpud koos perega.
Adios amigos!
Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida Facebookis ja Instagramis 😉.
Kommentaarid
Postita kommentaar