 |
| Foto: Pixabay.com |
Juuni kuu on olnud ikka päris pöörane seiklus. Teate küll seda ütlust, et kus on sinna tuleb juurde. No näed, me saime räämas talukoha omanikeks, mida me veel aasta alguses poleks eales uskunud. Võib öelda, et Käo on ütlemata lahe koht omade teatavate eripäradega ja temas peituvate väljakutsetega. Me tegime Käol Jaanipäeva ajal esimese töömaratoni ja väikese talgugi. Lisaks valmib peagi meie esimene pisike hoone uue kuuri näol. Kuid seoses Käoga on meil veel üks projekt käsil, mida me hetkel proovime koos S-iga kuidagi Fredi kõrvalt teha. Me väga loodame, et me jaksame ja suudame seda ka teostada kuigi on palju olnud päevi, kus me tunneme, et ehk on see liiast. Me pole veel sellele ideele käega löönud, eks näis. Oleme perega kolm korda telkinud, teinud ühe nädalalõpu tripi Võrru ja ja üks suguvõsakokkutulek sai ka maha peetud. Tore on veel see, et juunis seisis S ühe oma suure hirmuga silmitsi ja tegi sellele säru. Ühtlasi meie mikro beebi ettevõte tegi juunis oma esimese müügirekordi. Ma praegu loen seda ja tunnen, et me ühe kuuga oleme ka rohkem korda saatnud, kui kehvemal aastal terve aasta jooksul kokku 😄.
Kogu seda eelmist juttu lugedes võib tunduda, et kõik on lihtsalt super. Kuid oh jeerum, jeerum, jeerum te ei kujuta ette, kui lühike on viimasel ajal mu süütenöör. Ma näen, et ka S on omadega üsna läbi. Kõige tipuks olen ma viimasel ajal nii emotsionaalne, et isegi S päris ega ma rase ei ole. Kuigi S-i poolt on see igati õigustatud küsimus kuna minu emotsionaalsus meenutab mullegi mu esimest trimestrit, kus ma iga pisi asja peale nutma puhkesin. Tõsi, asi pole veel nii äärmuslik, kus iga Facebookis ette lööv pilt kodu otsivatest kutsikates ja kassipoegadest mind vähemalt tunniks rivist välja lööb, aga ma tunnen, et palju puudu ei jää. Aga raseduse ma välistan.
Mu meeleolu virr-varr näeb välja umbes nii, et ühel hetkel lööb kõik pea peal lihtsalt kokku, lähen närvi ning järgmine etapp on juba see, kus mul vaikselt pisarad mööda põski alla voolavad. Viimane etapp on meeletult suur süütunne kuna ma ei suutnud lihtsaid olukordi rahulikult lahendada. Ma ütleksin, et sellised meeleolu kõikumised ei käi just igapäevaselt, kuid igal nädal nad ikka ilmuvad kasvõi korraks kuskilt välja. Ehk on asi selles, et ma vajan aegajal oma aega või võimalust igal hetkel karjuda time out ning korraks kõrvale astuda. Ma mõtlen, et noh igal emmel lööb ühel hetkel kaas pealt ära ja see on igati normaalne. Või noh, kellel seda siis ei juhtuks.
Ma tean, et üks viga on veel see, et ma ei palu abi. Miks? Sest mul pole vaja, ma saan kõigega ju ise hakkama. S-i puhul ma väga palju eeldan, et tal on sünniga kaasa antud võime minu miimikast ja kehahoiakust aru saada, et ma vajan tema abikätt. Või siis on vahetevahel see äärmus, kus ma palun rahulikult, et ta Frediga täiesti naeruväärsed 15 minutit tegeleks. Annan peale palve esitamist veel umbes kolm korda talle selle lapse üle kuna ta a) ei kuulnud mu palvet b) ignoreeris seda c) arvas, et suudab multitaskida- last hoida ja samal ajal telefonis istuda d) kuulis mu palvet, kuid unustas end oma asju tegema e) Fredi on nii emmekas, et ripub ainult minu seelikusaba küljes kinni. Kui issi ajaveetmist piisavalt huvitavaks ei tee, siis adios. Lõpuks olen juba nii kaugele viidud, et mägede liigutamiseks aitab vaid see kui ma tõsiselt kurjaks saan ning häält tõstan. Seda ei juhtu tihti, kuid kui juhtub, siis laps on S-i käe all nii puhtaks kasitud, pikad küüned lõigatud, potitatud, joodetud, mürgeldamise minutid läbiviidud, kõiksugu mängud mängitud- täis komplekt. Pika jutu point on see, et me peame S-iga omavahelist kommunikatsiooni värki rohkem siluma. Viimasel ajal on see meil kuidagi eriti lappes.
Lisaks laastab minu enesekindlust ja oma mina pilti minu kehakaal, mis on paraku tõusnud ikka omajagu. Ma pakun, et kõigest viis kilo lahutab mind minu sünnitusjärgsest kehakaalust. Ma lahistasin nutta, kui pakkisin lahti oma suveriideid, mille siltidel ilutsesid suurus S. Minu selle suve kannikad sinna mitte mingi imenipiga sisse ei mahu. Kahjuks. Ega siin pole midagi imestada, sest olen enese heaolu kuhugi taha nurka surunud ning kõik muud asjad endast ette poole nihutanud. Pluss Fredi ei pumpa minust piima välja ning ikka teen aeg-ajalt väikse veini/siirdi ehk naudin elu ja vabadust, mis paraku mind igast küljest laiemaks vormivad. Lisaks üleüldine suvine laiskus, kus ma ei viitsi süüa teha ning ilmselgelt mõjub ebaregulaarne toitumine kehale aga ka minu enesetundele laastavalt. Ma ei tunne end oma kehas üldse hästi ja see teeb meele kurvaks. Ja nii see enese liigutamine ja toitumine kiiva kisubki.
Ja see palavus.......jeeerum. Mu aju on selle palavusega juba söestunud. Ainuke positiivne asi selle kuumuse juures on see, et Käol meie "armsad" seltsilised naat ja nõges ei kasva tohutu kiirusega. Pistke mind kasvõi tuleriidale selle eest, mida ma järgmisena nüüd siin ütlen, kuid korralik sahmakas vihma oleks kirss mu tordil. Pagan, kuidas ma igatsen vihma ja seda, et oleks läpatunud õhu asemel jälle värske briis, mida suurte sõõmude kauba endale sisse ahmida. Ühesõnaga hetkel on selline kuivale jäetud kala tunne. Mitte, et ma teaks, mis tunne kalal kuskil kaldal lebades on, kuid ma hetkel aiman, et päris s*tt.
"Ja siis ma avan Insta ning vaatan kolmikutega üksikema ning mõtlen, et oh well, mida ma siin üldse nutan". Vaiki sa õnnetu 😂.
Nii nüüd sai kurdetud küll omajagu. Ma siis püüan normaalseks inimeseks tagasi saada. Niiet järgmine nädal jälgin ma kullipilgul, et 8 unetundi täis saaks magatud. Ja ma luban, et ma ei võta mitte ühtki oma aega unetundide arvelt. Vähemalt ma proovin. Siis ma võtan toitumiskava taas ette ning hoidun alkoholist kuigi jääkuubikutest pungil pokaal valget veini suudaks mind selles palavuses elus hoida. Mis sa teed, ilu nõuab ohvreid, ekole.
Halaminutid on selleks korraks läbi!
Adios amigos!
Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida Facebookis ja Instagramis 😉.
Kommentaarid
Postita kommentaar