Mulle öeldi lasteaias, et enne kohaneb laps uute ruumidega ja alles siis inimestega. Fredi läheb lasteaeda suurima hea meelega. Meil tegelikult ongi hetkel käsil justnimelt see viimane etapp, et Fredi saaks õpetajatega sõbraks enne kui ma ta sinna nende hoolde jätan. Siiani olen truult Fredile vaimseks toeks olnud. Lisaks tundus nii minule kui ka õpetajatele, et Fredi vajab kohanemiseks ja õpetajatega usalduse loomiseks sutsuke rohkem aega. Kuna ma kuskil kellast kellani tööl ei käi, siis mul on aega küll tal selle uue elukorraldusega lasta harjuda. Muidugi ma juba vaikselt hakkasin mõtlema, et kust läheb see õhkõrn piir kui Fredi lõpuks väga ära harjub sellega, et ma seal lasteaias koguaeg taustajõuks olen?
Täna viisin Fredi lasteaeda ja õpetaja päris, et kas Fredil on ujumisriided kaasas. Ma sain aru, et ujuma ei hakka nad käima enne oktoobrit, kuid kuna lasteaeda juba köetakse, siis otsustati, et võib see ujumine ka pihta hakata. Vähemalt ma arvan, et kütmine oli üks põhjustest. Ma olin just Fredi rühma saatnud ja võtsin jopet seljast, et talle vaimseks toeks minna, kui õpetaja teatas, et lippa kähku koju asjade järele nad saavad seni Frediga ilusti hakkama küll.
Meie kodu on mingi maksimaalselt viie minuti tee kaugusel. Ma siis panin kodu poole jooksu kuna ma põhimõtteliselt hiilisin ju minema ja ei öelnud põnnile, et emme käib korraks ära. Kuigi ma sisimas teadsin, et lapse suhtes pole üldse ilus niimoodi lambist ära haihtuda. Kui ma ujumisriided kokku pakkisin ja olin omadega juba lasteaiavärava juurde tagasi jõudnud sain õpetajalt kõne, et Fredi on küll kurb, aga mängib ning proovime täna ilma emmeta mõni aeg läbi saada. Sain veel korralduse ujumisasjad märkamatult lasteaeda nihverdada.
Ma kõndisin nõutult lasteaiast minema ja mis seal salata võttis ikka silma märjaks küll. Mind lihtsalt jäi kõige enam see hinge kriipima, et ma Fredile ei saanud öelda, et emme käib ära. Kui ma oleksin nüüd seda tegema läinud, siis ilmselgelt oleksin ma selle harjutamise ära rikkunud ning ma poleks suutnud enam tema juurest ära minna. Selline ootamatu värk ehk oligi minu jaoks kõige parem?
Ma alguses sammusin lasteaia lähedal, et sekundi pealt kohe reageerida juhul kui tuleb kõne, et Fredi sattus paanikasse ja on lohutamatu. Kõnet ei tulnud ega tulnud niiet ma kobisin koju ja nutsin peatäie veel, sest ma arvasin, et Fredi raudselt suurest kurbusest ei söönud lasteaias hommikusööki, mis omakorda tähendab, et ta on ülinäljane ja seetõttu ka tigetikker. Siis ma mõtlesin, et äkki teised lapsed ei mängi temaga. Siis ma mõtlesin, et äkki ta ei saa ilma minuta hakkama. Ta on kindlasti minu peale üdini solvunud. Lisaks ma juba kujutasin ette kui kurb ta seal on. Lõpuks ma juba igatsen kuigi meie lahusoleku aeg oli heal juhul pool tunnikest.
Lõpuks suutis Sohni mind maha rahustada. Kuid ma istusin diivanil ja mõtlesin, et mida ma nüüd selle vaba ajaga pihta hakkan. Ma olen poolteist aastat oma peas koostanud nimekirja-mida kõike ma teen, siis kui Fredi läheb lasteaeda- ja nüüd on mul ajuhalvatus, sest mitte midagi ei turgata pähe. Rebisin end diivani pealt lahti ja viisin prügi välja, siis nutsin veel ja mõtlesin, et sellises nadis tujus on kõige parem kassiliivakastist junne välja kookida. Junnideni korjamiseni ma ei jõudnudki kuna mulle tuli lasteaiast kõne, et Fredile tänaseks aitab küll.
Ma tegelikult saangi aru, et igal lapsel see harjutamine ilma nututa päris välja ei mängi. Ma lihtsalt soovin, et ta mingisugust hüsteeriahoogu ei saa peale mida ta keeldub üldse lasteaeda minemast.
Kuidas teil lapse lasteaeda harjutamine sujus?
Adios amigos!
Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida Facebookis ja Instagramis 😉.
Kommentaarid
Postita kommentaar