Nii, ma pole teid unustanud, lihtsalt kogu Jaanipäev ja üldse enamuse sellest nädalast kulges Käo rütmis, kus polnudki mahti maha istuda ja kirjutada. Mõtlesingi teiega jagada, kuidas meil seal Käol läheb. Millised olid meie esimesed tööpäevad seal?
Täitsa esimene päev sinna tööle minnes olin valmis kasvõi kõplaga selle 7800 ruutmeerise maalapi üles kündma, et seda siis kasvõi rehaga siluda tasasemaks, et siis pintsette appi võttes seeme seemne kaupa uue muru peale külvata. Vot, just nimelt selline suur tööind pakitses mu sees, oodates hetke, et välja pääseda. Ega Härra parem polnud, tema võis minu silmis Chuck Norrisega samaväärselt lausa käega kõik vähegi püsti olevad palkseinad pooleks lüüa ja kahe sõrme vahel need taamal olevasse lõkkesse lennutada. Kõik tundus väljakutseid täis, nii uus ja huvitav kuigi kohale jõudes oleksin ma enda peas valminud pika TO DO listiga vabalt saanud maakerale ringi peale teha. Esialgu ei osanud ma kuskilt otsast isegi mitte pihta hakata.
Ja muidugi, meie noorhärra Fredil, kelle puhul me eeldasime samasugust ahvivaimustus selle heinamaa ja varemete üle nagu meil, tekkis hoopis teine arvamus kogu sellest ettevõtmisest nimega suvekodu rajamine. Me ikka manasime silme ette pildi, kus poisu Käole jõudes rebib riided seljast, jookseb käsi võidukalt rinnale pekstes mööda krunti ringi, kallistab puid ning püherdab esimeses kohevas mullamutihunnikus. Ei, meie noorhärra hoopiski istus enamus aja autos muudkui põristades prõnn-prõnn nõudes sellega kohest lahkumist. Krundil nõustus ta ringi liikuma enamuse ajast vaid meie süles.
Kui ma ta julgesin selle niidetud heinamaale veel maha panna ja ilma temata paar sammu edasi liikuda tekkis selle suuremat sorti draama. Ja nii me seal Käol esimesed päevad olimegi- Härra rühkis kõvasti tööd teha ja mina üritasin Fredi tujudega kuidagi sammu pidada. Kuigi oi, kuidas ma soovisin ise ka käsi külge lüüa ja füüsilise maatööga vaimule ja ihule särtsu juurde anda. Ma hoopiski vaatasin pettunult pealt, kuidas Härra rassis ning tundsin end kohati ikka väga kasutuna.
Kui päris aus olla, siis me olime Härraga löödud ja koheselt ei mõistnud, et Fredi veel harjub Käoga ja kogu selle olukorraga. Me tiriseme ta tegelikult hoobilt oma rutiinist välja mistõttu ka kogu unerütm oli pea peal. Kõik esimesed pildid ja videod Fredist Käol on ikka tase omaette, sest kõikidel vaatab ta eriti kurjal ilmel ringi suu suurest pettumusest torru aetud. Tema pilgust me lugesime ühel hetkel välja, "kuulge emme ja issi, mis kurat teile nüüd pähe lõi?". Peale esimest tööpäeva Käol me tõsiselt kaalusime lapsehoidja varianti.
Alles üleeile ehk reedel tegi Fredi esimesed suuremad sammud Käoga kohanemises. Ma pean siinkohal ka ära märkima, et avastasime ühe suure vea, mida me alguses tegime. Nimelt me ei võtnud Fredi pissipotti kaasa ning kuna ta keeldub mähkmesse suuremat häda tegema (ka suur pott ei tule kõne alla ning kuhugi muru peale ta samuti veel ei oska), siis ilmselgelt oli tal ilmatuma kiire koju. Kui see pissipott sai kaasa, siis oli temagi kordades leplikum. Lõpuks kui Härra pumpas veel tema elu esimese kümblusvannikese ka täis, siis ka Käo aktsiad tõusid koheselt (loodetavasti ka meie 😂) ning üsna pea liikus ta juba oma kahel jalal ringi.
 |
| No tegelikult on tegu basseiniga, kuid kuna Fredi näeb selles nii suur välja, siis pigem on see kümblusvann, kuid see sulatas omajagu jääd Käo ja Fredi vahel. Kui krundil oleme, siis Fredi suundub kasvõi riietega end sinna jahutama. |
Ei läinudki kuigi pikalt aega, kui Fredi mängis kuuri ehituseks mõeldud laudadel kruvidega, käis tähtsalt haamriga ringi kontrollides erinevate objektide tugevust ning vastupidavust, jooksis porgandpaljalt ringi, tegi oma esimese murupissi ning taris issi tööriistu laiali, käkkides ühe vajaliku instrumendi isegi telki. Samal ajal sain mina keskenduda värvimistöödele ja vanaraua hunniku täiendamisele, lõkke tegemisele ning kemmergu korrastamisele.
Eile tulid meile ka esimesed talgulised ehk tõeline kahurvägi appi. Vot siis, kui vend ja vennanaine oma käed veel külge lõid sai töö ikka õige hoo sisse. Tänaseks oli juba silmaga reaalselt näha esimesi muutusi, esimesi arenguid. Lisaks sai Fredi vennalastega mängida.
 |
| Me arutasime täna Härraga, et esialgu on ehk targem võtta üks krundi poole käsile, kus teeme platsi tränast, vanadest viljapuudest ja vanast kuurist puhtaks ning asume tõsisesse lahingusse naadi ja nõgesega ning loodetavasti saame järgmiseks suveks ühe jupi juba muru alla. Tänu vennale ja vennanaisele sai tänaseks juba väga palju puitu põletatud ja mega palju kuuri põrandal vedelevat pahna ära sorteeritud. |
Ega ma ausalt ei liialda kui ma ütlen, et me oleme sellest nädalat väsinud, kuid see on selline mõnus ja hoopis teistmoodi väsimus. Käol on ütlemata hea omas taktis kulgeda. Teha tööd, kus päeva lõpuks näed tehtud töö vilju, teha midagi endale, olla kogu (info)mürast ja nutiseadmetest eemal.
Ühesõnaga kõik on ütlemata võimas.
Adios amigos!
Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida Facebookis ja Instagramis 😉.
Kommentaarid
Postita kommentaar