Meie krunt, meie Käo

Ma ei jõudnud uusi pilte eile teha niiet siin on mai alguses tehtud pilt, kus kõik tundus nii lage ja läbitav, kuid praegune olukord annab minu jaoks džungli mõõdu välja küll.

Eile tegin IG storydes väikse ekskursiooni. Kui sa meid seal veel ei jälgi, siis mine tee seda kindlasti. Aeg-ajalt kõik storyd Fcebookis paraku ei kajastu, sest ma unustan blogi IG kontot Facebooki omaga ühendada. See on see, kui sul on IG-s mitu kontot, mida hallata.

Kui nüüd hästi tähti närida, siis me omanikena veel kinnistusraamatusse kantud pole, kuid notariaalselt sai see krunt meie nimele ära vormistatud küll, mis annab juba loa sellele käsi külge panna. Kuna S oli Soomes, siis pidime kolmapäeval kaugtõestuse kaudu krundi enda nimele vormistama, aga kogu see süsteem jooksis kokku ning meile pakuti uus notari aeg neljapäevaks (ehk üleeilseks). Teate, ma pole ikka väga pikalt nii närvis olnud, kui vahetult enne kaugtõestust ja teisel katsele minnes me hoidsime hinge kinni, et see süsteem meid taas alt ei veaks ning äkki saame lõpuks selle krundi ka kätte. Nüüd on see meie ja meie niinimetatud maa orjus hakkab peagi pihta. 

Me käisime viimati seda krunti uudistamas mai alguses ja ütleme nii, et siis sai seal vähemalt mööda kinnistut vabalt ringi liikuda. Seekord ma ei julgenud autoga isegi mööda sissesõidu teed varemete juurde sõita. Kuigi S juba aimas, et seal võib hein lausa rinnuni olla, siis mina seda nii metsistunud kohana ei suutnud mitte kuidagi ette kujutada. 

Sain ka esimese paanikahäire. Mulle nagu tundus, et kuuri juures olevad kõrged taimed on karuputked, kuid me hetkel S-iga proovime kindlaks teha, kas ikka on karuputkega tegemist või on see mega metsik naat, mille taolist hiiglast pole minu silm varem veel näinud. Appikene, kui roostes ma oma botaaniliste teadmistega olen. Ühtlasi püüdsin ma meenutada, kas ma kevadel kuivanud karuputke kuskil nägin. Ma ei saanud koos Frediga seda lähemale uudistama ka minna. Juhul kui see peaks naat olema, siis ma või teile garanteerida, et S saab mind aastaid aasida. Ma muidugi hullult loodan, et see on mingi üüratu naat, sest ma ei viitsi küll neid karuputkesid välja hakata juurima. Juba silm tõmbleb närviliselt ainuüksi mõttest, kuidas Fredi läheb karuputkega lähemalt tutvust tegema. 

Naabrit käisin ka külastamas. Just seda, kellele kuuluvad meie krunti ümbritsevad põllumaad. Mõtlesin, et sinna talu maadele on kõige asjalikum sisse tungida ja abi paluda. Järsku on tal masinad hooldusniitmiseks olemas või kui mitte, siis äkki oskab mõnda kolleegi soovitada. Paraku käik ei kandnud vilja, sest kedagi polnud kodus. Järgmisel nädalal läheme juba koos S-iga uuele katsele. Ma kuidagi naiivselt arvasin, et saame jaanipäevaks suure lõkke püsti panna, kuid esmalt tuleb meil hoopiski  teha see hoov läbitavaks ja kaevuava kinni katta. 

Eile krundi juures käies küsis Fredi mulle sülle ja ei nõustunud seal krundil omal jalal ringi liikuma, siis ma hetkel isegi ei kujuta ette, kuidas me saame Frediga koos seal midagi ära tehtud. Pigem vaatan mina last ja S murrab tööd teha, sest antud hetkel ei suuda ma küll Fredit seal hetkekski silmist lasta. Ma mõtlesin, et saan aiakäruga (mille me peame kõigepealt poest soetama) kraami lõkkekohale vedada, Fredi sõidab kärus kaasa. Pean talle mingisugused tegevused sinna välja mõtlema, sest hetkel ta ei saa sellel heinamaal isegi mitte vabalt ringi joosta. 

Ma täna ausalt juba mõtlen, et kuhu me küll end mässisime, aga eks see ole alguse värk vist. Kõike tundub ühel hetkel nii palju. Näiteks me peame endale sinna mingisuguse murutraktori hankima, sest peale hooldusniitmist on meil vaja ju millegagi edasi niita. Hein ju kasvab terve suvi, kuid kus pagan me seda murutraktorit hoidma hakkame? Kas esmalt peame mingisuguse kuuri laadse asja püsti panema? Aga ka selle ehitamine võtab aega, kuid meie heinamaal olev hein vana sigudik kasvab ikka iga päev halastamatult edasi. Kilesauna mõtte matsin ma eile kohe heaga maha, sest mulle tundub, et meil on 101 muud põletavat asja vaja seal kiiremas korras ära teha. Mis saunatamine? Tööd on vaja teha! Nagu te võite aru saada, siis meil on päris palju küsimusi üles kerkinud, mida me peame nüüd läbi hakkama närima. Ahjaa ja mina tahan seda olemist seal veelgi privaatsemaks muuta, kuid selleks tuleb usinalt krundi piirile kuuse taimi juurde istutada. 

Mul on hea meel, et uus etapp ootab meid nüüd ees ja ma ei jõua ära oodata lõpptulemust, mida me sinna lõpuks püsti paneme, kuid tegelikult mulle pole veel väga kohale jõudnud, et meil on nüüd täitsa oma krunt. Ühtepidi asjaajamised võtsid poolteist kuud aega ja venisid nagu tatt, kuid teistpidi alles märtsis polnud meil absoluutselt mitte mingisugust plaani endale muretseda maalapp kuhu suvekodu rajada. Olgem ausad, kui suur on tõenäosus leida teisel katsel koht, mida hakkad kohe endal omaks pidama. Näed, S-il oli selle Käoga kohe mingisugune klapp. Niiet nüüd on kõik kuidagi nii ootamatult juhtunud. Aga kui ma olen kunagi unistanud, et teeme kodu valmis ja naudime ning lihtsalt oleme, siis ma olen aru saanud, et minule ja S-ile peab koguaeg mingisugune väljakutse olema. Uus projekt millesse pealaest jalatallani pühenduda. Me ei oskagi käed rüppes lihtsalt istuda. 

Adios amigos!

Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida Facebookis ja Instagramis 😉.