 |
| Allikas: www.Pinterest.com |
Ma siin lubasin vahepeal meie mini-mikro-beebiettevõtte ilu ja valu ka teieni aegajalt tuua. Ega iluga ei julgegi ma ausalt öeldes eriti hiilata, pärast sõnun veel ära. Võib-olla ehk nii palju, et meie kohtinguideede poster võeti inimeste poolt üllatavalt hästi vastu. Meile pakuti välja aina enam ideid, mida me võiksime järgmisena teha ning ühel hetkel oligi aeg sealmaal, et laiendada oma tootevalikut.
Kraabitavate postritega on nüüd selline lugu, et kui need mulle pakiautomaati potsatavad, siis kasti avades näeme neid postreid valmis kujul ise ka täitsa esimest korda. Niiet see on minu jaoks nagu mystery box. Kuna ainult ühe näidistoote lõpp produkti tellimine on sigakallis, siis peame kohe suure koguse tellima, sest muidu pole asjal pointi.
Ja ma olin täna nii õhinal kui ma kaua oodatud mystery boxile järele kihutasin. Koju jõudes asetasin kasti kontorilauale vaagides tegelikult mõtet teha üldsegi Instagaramis oma elu esimene LIVE, mille vahendusel koos meie mikrobeebi jälgijatega see pakk avada ning anda edasi oma vahetut emotsiooni. See ehe ja siiras õnnetunne tekib alati, kui pisike samm on taas edasi astutud. Seekord me võtsime ka riski ning tellisime veel suurema koguse postreid, et kõigile jaguks.
Tegime Sohniga parasjagu videokõnet, kui ta ütles, et me võiksime ikkagi koos enne üle kontrollida, millised need postrid said. Ma kõhklesin, sest seljuhul oleks LIVE´i idee hukas. Ma arvan, et meis oli tegelikult nii palju kannatamatust, et järgmisel hetkel olin ma sellel kastil kääridega kallal. Jumalale tänu, et me otsustasime enne üle vaadata, mis meie kastike sisaldas. Oleks sellest alles livevideo tulnud.
Olge mureta, need olid ikka meie postrid, mida me nii pikisilmi ootasime, kuid selgus tõsiasi, et need on hetkel müügikõlbmatud. Just, hetkel me neid sellisel kujul müüa ei saa ja ma ütlen ausalt, et see kõik käib veidi minu kapsaaeda. Kuigi ma hullult tahaksin siinkohal süüdistada halba kuu seisu, halba ilma või kasvõi koroonaviirust ja piiranguid ning mida kõike veel, siis hetkel saan ma endale näpuga vibutada. Tavaliselt ettevõte, kes neid tellimusi meile teeb juhib kõiksugu pisidetailidele tähelepanu, aga kuna me ei tellinud enam esimest korda, siis järsku arvati, et me teame kuidas asjad käivad. Tuleb välja, et ma olen mingisuguse hauemäluga indiviid. Muidugi viga oli kohe silmaga näha niiet ma imestan, et tellimuse täitnud inimesed esmalt minu poole ei pöördunud vaid saatsid kohe paki meie poole teele.
Ma kirjutasin postri valmistanud ettevõttele, vaatame, kas seda asja saab üldse kuidagi parandada või me peame kogu selle suure partii lihtsalt korstnasse viskama ja ühe oma neeru müüki panema. Aga kõige imekspandavam on see, et mul on küll tuju mega kehv, kuid ma pole siiani mitte ühtegi pisarat valanud. Tavaliselt ma lahistaks nutta, aga ma panin Fredi magama, saatsin vajaliku kirja teele ning seirasin lihtsalt tühjal pilgul elutoa tumehalli seina enne kui siia halama tulin. Olgem ausad igasugune motivatsioon on kadunud. Ma siin rahustan end, et see on meie kooliraha. Kuid kui sa oled nii pisi pisi tegija, siis iga sent on arvel ning see annab materiaalselt valusa löögi samas ka hiilgavalt hea õppetunni.
Adios amigos!
Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida Facebookis ja Instagramis 😉.
Kommentaarid
Postita kommentaar