Vähemalt ühes asjas meil vedas

Kolm graatsiat :D

Ma olen siia tahtnud vähemalt 156 korda südant puistama tulla ja lobiseda, aga meil siin toimus vahepeal ehk liialt palju. Nagu viimased paar kolm nädalat, haha. Paras puder ja kapsad oli see elu ja mis sa siin ikka oma plaanidest räägid, kui kõik on lahtine ja pidevas muutumises, mis on meile puhul täitsa normaalne nähtus. Lisaks ma näen õhtuti tunni jagu vaeva, et poisu magama saada ja peale seda igavikuna näivat trianglit ma ei viitsi ega taha enam mitte millegagi tegeleda. Kui siis ainult raamatut lugeda või Netflixist "Below Deck´i" vaadata, et lisada veel sõrmeotsa jagu draamat oma igapäeva ellu. 

Igatahes ma hakkan seda pundart, mis meie ellu on nädalatega tekkinud, nüüd kuskilt otsast lahti harutama. Esmalt ma sain need viltu läinud postrid taas kätte. Istusin selle kastiga tükk aega, seda seirates ja endamisi mõtiskledes, et kas ma peaksin selle permuda laekana näiva kasti avama koos veiniga või mitte. Et kui see kahesajast postrist koosnev partii on ikkagi pekkis, siis kulub see vein ära. Tegelikult, isegi kui minu tekitatud apsakas sai ime kombel parandatud, siis on mida tähistada või vähemalt hõiskamise asemel veiniga oma kaotatud närvirakke langetatud päi leinata. Ma jumala eest ei propageeri alkoholi tarvitamist. Kuna ma olen imetamisega lõpuks ühele poole saanud ning üks keelatud vili on taas lubatud, siis ainuüksi see teadmine on päris hea. 

Vein jäi ära, sest selle järele minek tundus õhtul liialt suure pingutusena (ma pole veel mingisuguseks veinininaks jõudnud viimase kuu aja jooksul muutuda, haha). Samas üksinda ma ka ei tahtnud seda pakki avama hakata niiet võtsin S videokõne vahendusel endale kampa. Vaimseks toeks või nii, sest tema on inimene, kes suudab igas halvas asjas näha alati midagi head. Ega siis midagi haarasin kätte vanad head köögikäärid (ka ainsad, mis meie elamises eksisteerivad) ja lõikasin teibi läbi. Hoidsin hinge kinni, kui kasti avasin ning postreid katva valge paberi ära võtsin. Ja ossaaa imede ime, need postrid olid lihtsalt ideaalsed ning apsakast, mille ma kokku suutsin keerata, polnud enam jälgegi. Hallelluuuja! Pealegi ma pole vist maininud, mis apsakaga tegu üldse oli. Ühesõnaga ma tegin postri teksti liialt tumeda ning see kumas kõik kraapehõbeda alt välja. Nüüd enam ei kuma, jumalale tänu!

Naljakas, et alles hiljuti mu sõbranna uuris, kas ma olen juba mingisugust kasumit ka teeninud. Ääre pealt oleks esimese suurema kahjumi teinud, kuid ma alati proovin endale sisendada, et mina ka alles õpin ning kõik apsakad on kool. Loodetavasti kulus seekord mu  pealuu sisse niigi ilmsena näiv fakt, et trükkimine on kallis ja pöördumatu protsess mistõttu tasub kõiki oma faile sada korda üle kontrollida ja alles siis need trükki saata. Isegi kui sa keeradki terve partii kihva, siis täna jumalat, et sind ümbritsevad toredad inimesed, kes aitavad sul ajurünnakut teha, leidmaks variante, kuidas seda viga võimalikult väikeste kulutustega parandada ning toode taas müügikõlblikuks muuta. Ka selles osas on mul õnne olnud.

Mis siin ikka. Ma lähen ja teen ettevalmistusi, et need postrid ka kiiremas korras müüki jõuaksid. 

Ahjaa, ma ei taha mitte midagi küll lubada, kuid ma soovin meie krundi ostust samuti lähitulevikus juttu teha. Niiet püsige lainel 😉.

Adios amigos!

Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida Facebookis ja Instagramis 😉.