Meie elu ehk kerge lobapostitus

Sohni on vallutanud köögi ja teeb esimest korda krõbedat kana magushapus kastmes. Paljusid asju pidi ta asendama, sest kodus lihtsalt kõiki komponente polnud, aga seda huvitavam on lõpptulemus.

Hoian kätt pulsil. Esiteks olen veel ühes tükis ja täna keskmiselt aktiivsema päeva tõttu on tutivalu lausa nii kohutav, et iga samm on lihtsalt selline piin, et silmist käib tulejutt läbi. Mul on lihtsalt nii kopp ees. Avitage no minno!!!

Kui mu sisetunne varem ütles, et marakratt sünnib enne tähtaega, siis nüüd mul aina enam tundub, et lõpuraseda piinadele ei tule veel nii pea lõppu. Ma isegi ei välista seda, et venitan septembri lõpuni ilusti välja (sülitan kolm korda ja üle vasaku õla ja koputan kolm korda vastu lauda). Hea küll, ma arvan, et olen sünnitama minemisega ka nii kannatamatu eelkõige seetõttu, et seda kiiremini saab Sohni koju isapuhkusele jääda. Kui mu mälu mind ei peta, siis ta saab isapuhkust Soomest korraga välja võtta 17 või 18 päeva. Täitsa lõpp ju. Ta on siis enam-vähem kolm nädalat kodus. Tundub paganama ahvatlev.

Hetkel on seis selline, et soovin endale jalad alla võtta vaid äärmuslikul juhul ning selleks on, kas suur häda number üks või hmkm teadagi, mis häda veel. Nii ma otsin mugavaimaid asendeid meie ajutisel diivanil ja panen hetkel kogu auru kirjutamisele. Soovitatakse palju kõndida, kuid mina sellega kaasa ei lähe, kohe kindlasti mitte. Täna on mul üldse mingisugune meeletult suur energia sees, ei mäletagi kuna ma olin nii motiveeritud ja agar. Läheksin kohe välja lausa aknaid pesema kui niiiiiii valus kõndida poleks. Kusjuures väljast akende pesu ongi ainus asi, mis seoses talve tulekuga mul veel hinge peal. Sohni pole just sillas sellest ideest, et seda hetkel tegema läheksin, kuid vaatasin, et spetsiaalselt akende pesuks ostetud mopi vart saab päris pikakas teha. Lisaks on mul mingisugune emane kolmeastmeline trepp ka, kuid see logiseb ja on suhteliselt ebastabiilne jalgade all niiet sellega ma pigem ei hakka riskima. Ma ei välista, et lähipäevadel asja ikkagi käsile võtan.

Ma pole väga kirjutanud ka meie ettevõtte teekonnast, sest kõik käib nii tibusammudel. Täna sai sellega natukene jälle tegeletud. Brändi nimes oleme kindlad. No ja osalustasu on meil vaja kokku koguda, mida oleme juba omajagu teinud, kuid see korter võtab lihtsalt oma osa, midagi ei saa teha. Me proovime esimesed tooted ise valmis õmmelda (võtsin selle otsuse täna vastu). Õmblemine pole minu kõige tugevam külg, kuid aeg siis see selgeks õppida. Niikuinii mõtlesin marakratile voodisse ja vankrisse kummiga linad õmmelda 😄ehk saan sellega käed soojaks.

Meil on mitmel korral Sohniga olnud arutelusid, et tänapäeval on eriti nõme öelda ma ei oska ja ma ei saa. Youtube on videosid täis, Pinterest on ideesid täis. Kõik on nii lihtsasti kättesaadav, kohati vaevleme lausa info ülekülluse all. Võta kätte ja hakka pihta. Mul on nüüd selle õmblemisega samasugune missioon. Kui päris aus olla, siis Sohnigi on rohkem õmblusmasinaga proovinud pusserdada kui mina. Tundub, et ta ei löö risti ette mitte millegi ees. 

Üsna pea saame rohkem oma ettevõtmistele investeerida. Ühel hetkel saab see korter valmis ja ongi kõik, kuid kui meil oleks maja putitada, siis kogu see protsess kestaks kogu aeg, pidevalt ja kordades suuremates summades, mis on igati loogiline. Mul on meeletult hea meel, et oleme võtnud väiksema ampsu korraga. Kui varem mõtlesime, et nii kui korteri valmis saame hakkame tõsiselt maja peale mõtlema, siis nüüd oleme kaljukindlalt üksteisele lubanud, et ootame sellega. Mul on sellest remondist niivõrd villand, et ma pole lihtsalt nõus enam lähiajal kõike seda uuesti läbi tegema. Sohni võikski vist ainult ehitada, remontida, meisterdada ja nokitseda. Tema minuga selles osas samasuguseid tundeid ei jaga. 

Tahaksin lihtsalt veidi nautida olukorda, kus ei pea rahaliselt koguaeg sellega arvestama, pidevalt ehitustolmu lapiga kokku ajama, käima ehituspoes rohkem kui toidupoes ning üleüldse kõiki asju kalkuleerima ehitusmaterjalidesse. No näiteks otsustasime loobuda tasulisest ultrahelist lapse soo teada saamiseks, sest halloooo selle summa eest saab nii ja nii palju laelaudu. Elementaarne eks! Ühel hetkel, ühel heal hetkel tuleb sellele paus ja me saame kogu oma auru panna oma perele ja jõuda sammuke lähemale momendile, kus Sohni saab meiega mitte ainult kesiseks 18 päevaks koju jääda nagu praegu vaid täitsa lõplikult koju tulla. 

Teisipidi on majal nii palju teisi plusse, mida ma meeletult hindan. Olen alati unistanud oma aiast ja reaalselt ma tean täpselt, mida ma sinna soovin istutada. Isegi maja projekt pole mu peas nii paigas kui aia oma. Ma annaksin kõik, et omada oma kasvuhoonet ja aiamaalappi. Oma aiasaadused on lihtsalt  PARIMAD ja selle eest olen ma nõus käed mulda panema küll. Maja annab meeletu privaatsuse, sest korteris pead paratamatult arvestama naabritega ja oled õnnega koos, kui sulle satuvad normaalsed inimesed kõrvale, alla või peale elama. Oligi meil siin üks huvitav olukord. Elame esimesel korrusel ja paigaldasime kevadel elutuppa lage, meie aken oli tuulutuse peal. Järsku üks kõrval trepikojas elav naisterahvas seisis meie akna all, vahtis sisse ja kommenteerida, et endal pole lagegi ja juba elavad sees. Sohni kuulis seda ja hea, et minu kõrvust see kuidagi mööda läks, sest suure tõenäosusega poleks ma suutnud oma keelt hammaste taga hoida. Sellistel momentidel ma tõesti mõtlesin, et maja on kuldaväärt. Eks kõik tuleb omal ajal 😉.

Mis seal ikka, aitab küll selleks korraks. Sain omajagu hinge pealt ära 😊.

Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida selle blogi kaudu (paremal rippmenüüs leiad JÄLGI nupu), Facebookis ja Instagramis @kunasohnikojutuleb 😉.