Metsas unerütm

Allikas: Pexels

Olen üritanud juba mitu õhtut siia muljetama tulla, kuid Fredi unerütm on viimased nädal aega täitsa metsas. Kuna mina sammun temaga ühte rada, siis ilmselgelt tänu sellele on ka minu päev ideaalist kaugel. Muidugi selle metsa läinud unerütmi juures on üks positiivne pool see, et ma saan vabalt põõnata hommikul kella kümneni. Inimesele, keda ei saa isegi peale emaks saamist pista hommikuinimestega ühte patta, on see ühest küljest kui issanda kingitus. Aga....

Hilja üles, hilja voodi, nõnda vaesus majja toodi 😂. Hommikuse hilise ärkamise pahupooleks on Fredi ööunne jäämine alles kella üheteistkümne ajal. Heal juhul. Lõpuks kui ma ta magama saan on minu aju kui tilgatumaks pigistatud sidrun ja ma võin vabalt pimedas magamistoas rahus ja vaikuses ühte punkti vaadata päris pikka aega ilma, et ma hiljem mäletaksin, kas ma üldse hetk tagasi millegile mõtlesin. Välja arvatud muidugi see, et meie magamistoas on 29 laelauda, seda ma mäletan selgelt. Lisaks ma saan voodis lebades mingisuguse ajutise halvatuse, sest mõte käe liigutamisest või püsti ajamisest on juba mu ajule ning kehale liialt koormav. Pole siis ka midagi imestada, kui mul on kõik head mõtted ja ideed, mida ma kavatsesin enda jaoks vabal hetkel kirja panna, peast pühitud. Päeva kõige paremale osale, õhtusele omale ajale, olen ka mõneks ajaks pidanud adjöö ütlema.

Paar õhtut olen end voodist lahti rebinud, et veidi tööd teha, sest kui ma seda enne sõbrapäeva ei tee, siis tuleb ärevus mind külastama. Ma alati naljatlen, et nii ranget ülemust nagu mina iseendale vahepeal etendan, annab otsida. Tõsiselt. Lisaks olen seadnud päris kõrged eesmärgid müükide osas, kuid  iga päevaga jääb tõenäosus seda saavutada aina väiksemaks. Ühest küljest see paneb mind pingutama, kuid see kõik on segunenud olukordadega, kus ma tõmban hoogu täiega maha, et saaksin rahus masetseda. Vahel on hea kõik oma emotsioonid läbi elada, et uuesti puhtalt lehelt alustada. 

Igatahes mõtlesin, et annan endast vahepeal märku, et olen täitsa olemas. Ma nüüd lähen poen põhku, sest kavatsen ennast ja Fredit hommikul varem maast lahti saada, et see unerütm taas normaalseks muuta. Ma juba eos tean, et löön äratuse kinni ja magan magusalt edasi. Fredi tavaliselt ei liiguta äratusehelina peale varvastki. Õilsa eesmärgi nimel võime ju siiski seda UUESTI proovida. Lihtsalt mu sisemus karjub õhtuse mõnetunnise vaba aja järele!

Adios amigos!

Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida Facebookis ja Instagramis 😉.