Otse põhisisu juurde

Mul on üks küsimus

Kastid on hitid. Isegi veinipokaali kasti proovis end ära mahutada, kuid tema pettumus oli suur, kui see nätaki laiali vajus. 

Fredil tulevad hambad täiskomplektiga-kõrge palaviku, kõhulahtisuse ja valunutuga. Kaua see kestab, sest alles üle-eelmisel nädalal ma sain magada vahepeal järjest kolm tundi, sest tema üheksas hammas pistis igeme vahelt oma valge tipu välja. Ma hommikuti suutsin vaevu ärkvel püsida, nokkisin diivanil istudes ja lugesin minuteid kuna saan Frediga lõunaund tegema minna. Nüüd tundub, et lõikub kümnes hammas. Kuid teist ööd kella kolme ajal hakkab trall pihta, kus Fredi valu pärast üürgab ning varahommikul ta lihtsalt ärkab üles hõikudes kõrva ääres uuuuu uuuuu. Üks kord, kui Sohni sellest uutamisest välja ei teinud, siis Fredi muutis taktikat ja lisas uutamise lõppu issssiiii. Ma pakun, et see oli nüüd siis äkki kolmas või neljas kord kui ta issi ütles. 

Kusjuures enne jõule võtsin vastu otsuse Fredi imetamist vähendada. Ma andsin talle rinda nii nagu noorhärral tuju ja tahtmine oli. Kuna Fredi unerütm läks vahepeal totaalselt paigast ja ma proovisin teda tosin korda rinnaga magama saada, siis ühel hetkel sai pidevast tissitamisest villand. Plaan oli teda veel uinakusse imetades panna, kuid muul ajal ta enam rinda ei saa. Ja siis tasapisi oleksin hakanud teda ilma rinnata magama panema. 

Muidugi nii kui Fredi praegu veidigi nutune on, tuletab Sohni talle kohe meelde, et Fredi kohe kindlasti tahab tissi. Ja mina....muidugi annan, sest vaesekene niigi piinleb ju. Ühesõnaga alles ma rõõmustasin pisikeste edusammude üle selle imetamise vähendamise teekonnal, kuid juba olen endale vee peale tõmmanud. Ma juba endamisi mõtlen, et olen täpselt see ema, kes võib last kooli minekuni imetada 😂. Vähemalt hetkel on tunne küll selline. Lihtsalt kuidagi kahju on temast veel lõplikult lahti lasta, kuid samal ajal hiilib ligi see aitab küll juba tunne.

Viimane asi veel, enne kui lõpetan. Päris ootamatu hüpe uude teemasse, ma tean. Lihtsalt tekkinud on üks küsimus. Nimelt Fredi lemmik multikas on Maša ja karu. Ainuüksi seda välja kirjutades hakkas selle tunnuslugu mu peas vasardama. Me oleme selle multikaga üsna tuttavad. Pole ka midagi imestada kuna see on lausa igapäevaselt meie telekavas esindatud. Kunagi ma kirjutasin, kuidas Fredi ekraaniteekond algas Teletupsudega. Teate, ma sain omajagu tagasisidet teemal "kuidas ekraanid pärsivad lapse ajutegevust". Noh, mis teha, me pole siinkohal perfektsed lapsevanemad. Me oleme selle perfektsuse juba ammu saatnud sinna kuhu päike ka ei paista, sest nii on lihtsam elada. Aga me otsustasime Sohniga, et Mašat ja karu paneme talle venekeelse versiooni, et äkki jääb midagi temale paremini kõrva taha kui meile. Omamoodi keelekümblus või nii.

Seoses selle multikaga ei anna mulle üks asi rahu. Kui me jätame nüüd kõrvale selle, et kuskil keset Venemaa metsi elab tsirkusekaru, keda külastavad tiiget ja lõvi. Kusjuures tehes seda veel rongiga 😐. Ning karu on lapsehoidjaks/sõbraks ühele hüperaktiivsele tüdrukule, kes elab kuskil raudtee ääres koos koera, sea ja kitsega. Kuid kas te pole kunagi mõelnud ühele asjale? Kus kurat on Maša vanemad? Kas sellepärast ta karuga sõbrustabki, et ta on nagu üksik või nii? Kus on Maša vanemad? Ja see küsimus lihtsalt nii häirib mind. 

Oskab ehk keegi mulle mõnda head vastust sellele küsimusele välja pakkuda?


Adios amigos!


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Lapsed, surnuaed ja vaimud

Kindlasti mäletate ütlust, et kui majas vilistad siis maja läheb põlema. Selline vanarahva peen hirmutamistaktika, sest kes see viitsib vilinat kuulata. Ma ei saa aru miks otse ei öeldud, et lõpeta ära kuna see käib närvidele vaid mõeldi välja selline ütlus. Või näiteks see uskumus, et kui leib maha kukub siis sinu peret ootab ees näljaaeg. Ei teagi, kuidas seda nüüdsel ajal võtta, kas näljaajaks võib pidada perioode, kus raha pole poest lõhet ja kalamarja osta või singi asemel pead ostukorvi keeduvorsti suskama. Kui nii, siis me ei pidanud selleks leivaviilu maha kukutama vaid piisas sellestki kui viisime auto hooldusesse. Ja kui peegli veel ära lõhud, siis seitse aastat õnnetut armastust nagu niuhti olemas. Milleks see viimane ütlus küll hea oli? Mina ei suutnud sellele mitte mingisugust loogilist seletust leida, kuid kui väiksena sai oma esimene peegel ära lõhutud, siis panin paar pisarat just nimelt selle õnnetu armastuse osa pärast. See seitse aastat tundus talumatult pikk aeg 😂

Mis meil kodus toimub? AINULT ARENG

Sohni pani Soome poole ajama. Muide ta sai eelmisel nädalal Tallinn-Tartu maanteel oma esimese trahvi kiiruse ületamise eest, mis oli 33 eurot 😆. Nüüd on meil viik. Igatahes seekord remondi ja sisustuse juttu. Tahtsin sellest juba eelmisel nädalal kirjutada, aga siis olid päevakorras teised teemad ja teised tujud. Oleme nüüd kolinud oma vähese varanatukese vastvalminud magamistuppa. Kohe tunda, et Sohnil oli puhkus, sest siis saab midagi alati valmis. Magamistuba on hetkel ainus tuba, kus iga viimne kui liist ja pistik on paigas. Te ei kujuta ette kui hea tunne see on. Toa valmimine võttis poolteist kuud aega. Esiteks ei teinud Sohni siin täispikki tööpäevi ja lõviosa töödest sai tehtud ikkagi tema puhkuse ajal. Nüüd julgen väita, et ühest küljest on meie remont aeglane kuna Sohni teeb seda eelkõige nädalalõppudel ja ega ei saa eeldada, et ta jaksaks siin kodus peale väsitavat töönädalat veel täispikki päevi remondi näol lisaks teha. Teiseks on meie remont olnud aeglane rahadega m

Maja mõtted

Inimene ikka tahab seda, mida tal pole. Ja ütle mulle üks inimene, kes pole kasvõi kuskil sügaval sügaval enda sees unistanud oma majast. Meie korter on jõudnud lõpuks nii kaugele, et põrandad, laed on olemas ning enamus liistutki pandud. Tööd on vaja teha veel mööbli ja kodu hubasemaks muutmise kallal. Sohnil on suur hirm, et töö saab ükskord otsa, sest maja jutt tuleb päevakorda iga nädal. Tänagi saatis ta mulle ühe KV müügikuulutuse. Me niigi kolisime väiksesse alevikku korterisse, sest ega me kuhugi suurlinna kodu jaoks poleks pangast laenu saanud. Raha oli tagataskust korteri ostuks võtta ja last ka veel ei olnud. Asi siis oma kott kaenlasse võtta ning kasvõi džunglisse elama põrutada on?  Meile oli seda kolimist vaja ja ütlen ausalt, et eks ma ise läksin lihtsalt vooluga kaasa. Tegelikult meil mõlemal oli see mõte, et vaatame, mis saab. Kõik käis kuidagi nii spontaanselt ning ma ei kahetse selle juures mitte kui midagi. Korterit ostes olime 100% kindel, et see on kõigest üks vahe