Sorry, teksti joondus on ebakorrapärane, sest millegi pärast ei jõudnud me Bloggeriga selles osas ühele nõule ja kõik imetrikid ja nipid, mida katsetasin ei aidanud. Andsin lihtsalt alla 🙈.
 |
| Pisike osa meie köögist. Ehk ka ainus pisike osa, kus nii alumised sahtlid kui ka üks ülemine |
kapp on valmis.
Ma mõtlesin seekord rääkida veidi meie köögist. Kõik, kes pingsalt siin loevad ja inimesed, kes külas käivad, teavad, et köök edeneb meil teosammul, aga see ikkagi edeneb kuigi teosammul. Issand ma just avastasin, kuidas kõik meil teosammul või tibusammul edeneb 😂. Kui masendav. Ma pole veel raatsinud köögi hetke seisust pilte jagada, jätaksin jäädvustused terviklahendusest viimaseks maiuspalaks. Küll aga, ma juba pikemat aega kibelen meie köögi töötasapinnast pajatama. Mul on sellest kohe nii palju rääkida, et vaevalt ma selle postitusega kõik öeldud saan. Igatahes, asume asja kallale.
Ma usun, et mitte keegi ei vaidle vastu kui ma ütlen, et köögis on korralik töötasapind väga oluline, see on pidevas kasutamises ehk siis saab ka kõige enam vatti. Pinna vastupidavus kulumisele ja niiskusele on asjad millega esmajärjekorras tasapinda valides arvestama peab. Kui me köögi töötasapinnale mõtlesime, siis meil oli valida nelja variandi vahel- täispuit, nn. laminaatkattega, tehikivist või nö. S teeb ise pind.
Mina olin kohe algusest peale täispuidust töötasapinna vastu kuna sellel on terve rida miinuseid ja minu silmis ainult üks pluss. See-eest S oli kahe käega selle poolt nagu kõige puhul, mis on täispuidust. Samas jällegi S välistas laminaadist töötasapinna kuigi meil oli see kärakas ajutiselt kokkuklopsitud köögis ja polnud sellel häda midagi. Pealegi on mul tasapinnaks olnud ka vakstuga kaetud OSB plaat, mille kõrval laminaadist pind oli juba kõrgem klass. Muidugi meie unistus, kui nii võib öelda, oli tehiskivist töötasapind, kuid sellele meil tol hetkel hammas peale ei hakanud. Ma täpsustan, ei hakka praegu ka, kuigi oleme seda mõtet veel oma tosin korda peas ringi veeretanud.
Lõpuks tuli S lagedale neljanda variandiga ehk "ma teen ise" töötasapinnaga. Nimelt mõtles ta meile teha betoonist töötasapinna. Ma kõhklesin (nagu iga kord, kui ta taoliste ettepanekutega lagedale tuleb), kuidas see kõik küll meie interjööriga kokku läheb, kuid andsin talle vabad käed. Tehku siis, sest all keldris kitsukestes tingimustes ei saa see tema jaoks nii ehk naa kerge olema ja ma säästsin teda oma dramaatilisest näägutamisest.
Idee ise tundus isegi huvitav ja teistsugune, mida igal ühel kodus ei ole. Mõtlesingi, et ehk tasub proovida ning sellest võib tulla mitte nii laheda asemel ülivinge asi või ebaõnnestub see totaalselt. Pealegi meil polnud kevadel veel ühtki uut mööblijuppi elutuppa (mitte, et hetkel oleks tunduvalt parem seis) soetatud ning oli ju võimalus kõike selle betooniga kuidagi veel kokku sobitada. Siiski tuleb tunnistada, et sõna betoon juba ütleb, kui keeruliseks see projekt võib kujuneda. Kuidas taolise pinna paigaldamine välja näeb või peab seda koha peal valama ja kui kaua see kuivamise protsess kestab? Lisaks, kuidas see niiskusele reageerib? Kas kriimud ja kraapsud jäävad kergesti peale? Kas see on käe all külm? Kas seda on kerge puhastada? Küsimused, küsimused, küsimused.
Tuli kevadine koroona, mis kõik meie koduremondi plaanid upakile lennutas. Kui S lõpuks peale kahe kuust eemalolekut koju naasis, siis mõtlesime, et võtame selle köögi rohkem käsile. Kodu kõpitsemisel oli pikk seisak ning S jõudis järeldusele, et betooniga mängimiseks aega ega ruumi ei ole. Üldse oli tal targem oma energiat köögimööblile panna. Ja taaskord olime valikute ees. Tegelikult olin mina nõus lamineeritud töötasapinnaga, sest see oli mõistliku hinnaga ning mustrivalikuid oi kui palju. Kuid S-le suur EI, sest ta on igasuguse saepuruplaadi vastu piltlikult öeldes allergiline. Ma hiljem jäin muidugi mõtlema, et S on hullumoodi selle köögimööbli nikerdamisega vaeva näinud ja tasapinnaks tuleb mingisugune saepuru näss, ei tundu väga loogiline. Või mis? Tehiskivi me enam ei arutanudki. Mis siis veel sõelale jäi? Otse loomulikult täispuidust töötasapind. Seis oli 1:0 S-i kasuks, sest täispuit oli just see valik, mis mu silma närviliselt tõmblema pani.
 |
| Küll on hea, et ma vahel harva viitsin ka midagi storydes kajastada. Siin siis meie au ja uhkus, hubasuse tekitaja ja paras pisarate kiskuja, kuid sellest kõigest juba järgmisest postituses. |
Silm tõmbles hetkeni kuni see tasapind sai paika pandud ning oh jummel kui hästi see meie hallide köögikappide, musta kraanikausi, valge kärjekujulise plaadi ja musta vuugiga sobis. Täispuidust töötasapinna ainus pluss minu silmis, looduslik materjal toob hubasust, toimis. Aga see on ka ainus pluss. Üks ja ainus.
Aga meie õnnejoovastus ei kestnud kaua...
Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida Facebookis ja Instagramis 😉.
Kommentaarid
Postita kommentaar