Otse põhisisu juurde

Mida teha kui motivatsiooni ei ole?

Ma olen viimastel nädalatel ühte asja õppinud-motivatsioon ei tule koos Frediga diivanil istudes, silmad punnis "Mašat ja Karu" multikat vahtides. Ma iga päev lootsin, et saan Mašalt mingisugust energiasüsti, aga seda Hokus-Pokus-Trullalad ei toimunud. Olen vist igasuguse võlukunsti vastu immuunne. 

Allikas: GIPHY.com

Ma võin seda pettumust võrrelda lapsepõlves saadud traumaga, kui ma kuulasin täiskasvanute "abistavat" nõuannet panna raamat padja alla ning sealne tarkus pidi öö jooksul siirduma läbi padjapüüri, hanesulgede, peanaha ja kolju minu ajuni. Läbi proovitud värk ja võin kohe öelda, et ei toiminud üldse. Nii ka diivanil vegeteerimine annab ainult alust ülemõtlemisele ning suurt motivatsiooni laksu võidki ootama jääda. 

Samuti lause- ma ootan kuni mul motivatsioon peale tuleb- on täiesti ajaraiskamine. Millegi pärast kolm nädalat tagasi saabunud esimesed tooted seisavad endiselt kastis ning ma pole jõudnud neid veel müüki panna. Kuna meil on nii palju asju ja nii vähe ruumi, siis neli nädalat ma panen turvahälli, soojakotti, kleiti ja Fredi ülikonda müüki, sest me lihtsalt ei mahu siia enam elama. Kõik on jalus. Kõik asjad on kuhjunud, sest mul pole olnud motivatsiooni või viitsimist või tuju või tahtmist või aega või energiat nendega tegeleda. Tagatipuks jäi Fredi veel haigeks ja hüvasti rahulikud ööd. Kõik, mis on ebameeldiv lükatakse alatihti edasi, sest ülehomme on ka ju päev.

Allikas: GIPHY.com

Seda motivatsiooni oodates tegelen ma üldjuhul ülemõtlemisega, sest just siis suudan ma umbes sada korda mõelda kõige mõttetumaid mõtteid. Kuhu ma selle ettevõttega küll jõuda tahan? Kas ma üldse jõuan sellega kuhugi? Miks ma jälle liiga palju ette mõtlen? Mis siis kui ma põrun? Ja siis jookseb jänes püksi ning stress hiilib vaikselt ligi. Nii palju on teha ja miski ei liigu. Paratamatult ei liigu mul asjad nii kiiresti nagu ma sooviksin, sest mul on Fredi veel pisike ning aja leidmine töö tegemiseks pole ilmtingimata võimatu, kuid tihtilugu paras tuumafüüsika. Samas ma alati lohutan end, et tibusamm on ka ju samm peaasi, et ma edasi rühiksin.

Lõpuks sai mul sellest niisama mõtete mõlgutamisest ja enesehaletsusest villand. Ühel õhtul sundisin ennast arvuti taha. Ole nüüd normaalne mutt ja tee kasvõi üks logo näidis, kasvõi üks. Kui pea on tühi, siis võta Pinterest lahti ja vähemalt leia inspiratsiooni. Krt, tee midagi. Lõpuks sai mul üks logo kavand tehtud, esimesed toote pildid tehtud ja toodetele pakendid välja vaadatud, esimesed tutvumised e-poe tegemisel. Võlu ongi tegelikult selles, et tuleb lihtsalt kuskilt otsast pihta hakata. TEGUTSEDA. Just tegutsemine lükkab ratta ringi käima. Seejärel inspiratsioon ja motivatsioon ilmub nagu Hokus-Pokus-Trullala jälle välja. 

Juhul kui vaevlete ka motivatsiooni puuduse all või otsite meeletutes kogustes asendustegevusi, et hiilida eemale ebameeldivatest asjadest, siis ehk see postitus aitab teilgi jalad tagumendi alt välja võtta ning tegutsema hakata. Tehke kasvõi tibusamm, aga ka see on pisike samm edasi. 


Kuidas teie end tegutsema meelitate? 


Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida selle blogi kaudu (paremal rippmenüüs leiad JÄLGI nupu), Facebookis ja Instagramis 😉.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Lapsed, surnuaed ja vaimud

Kindlasti mäletate ütlust, et kui majas vilistad siis maja läheb põlema. Selline vanarahva peen hirmutamistaktika, sest kes see viitsib vilinat kuulata. Ma ei saa aru miks otse ei öeldud, et lõpeta ära kuna see käib närvidele vaid mõeldi välja selline ütlus. Või näiteks see uskumus, et kui leib maha kukub siis sinu peret ootab ees näljaaeg. Ei teagi, kuidas seda nüüdsel ajal võtta, kas näljaajaks võib pidada perioode, kus raha pole poest lõhet ja kalamarja osta või singi asemel pead ostukorvi keeduvorsti suskama. Kui nii, siis me ei pidanud selleks leivaviilu maha kukutama vaid piisas sellestki kui viisime auto hooldusesse. Ja kui peegli veel ära lõhud, siis seitse aastat õnnetut armastust nagu niuhti olemas. Milleks see viimane ütlus küll hea oli? Mina ei suutnud sellele mitte mingisugust loogilist seletust leida, kuid kui väiksena sai oma esimene peegel ära lõhutud, siis panin paar pisarat just nimelt selle õnnetu armastuse osa pärast. See seitse aastat tundus talumatult pikk aeg 😂

Mis meil kodus toimub? AINULT ARENG

Sohni pani Soome poole ajama. Muide ta sai eelmisel nädalal Tallinn-Tartu maanteel oma esimese trahvi kiiruse ületamise eest, mis oli 33 eurot 😆. Nüüd on meil viik. Igatahes seekord remondi ja sisustuse juttu. Tahtsin sellest juba eelmisel nädalal kirjutada, aga siis olid päevakorras teised teemad ja teised tujud. Oleme nüüd kolinud oma vähese varanatukese vastvalminud magamistuppa. Kohe tunda, et Sohnil oli puhkus, sest siis saab midagi alati valmis. Magamistuba on hetkel ainus tuba, kus iga viimne kui liist ja pistik on paigas. Te ei kujuta ette kui hea tunne see on. Toa valmimine võttis poolteist kuud aega. Esiteks ei teinud Sohni siin täispikki tööpäevi ja lõviosa töödest sai tehtud ikkagi tema puhkuse ajal. Nüüd julgen väita, et ühest küljest on meie remont aeglane kuna Sohni teeb seda eelkõige nädalalõppudel ja ega ei saa eeldada, et ta jaksaks siin kodus peale väsitavat töönädalat veel täispikki päevi remondi näol lisaks teha. Teiseks on meie remont olnud aeglane rahadega m

Maja mõtted

Inimene ikka tahab seda, mida tal pole. Ja ütle mulle üks inimene, kes pole kasvõi kuskil sügaval sügaval enda sees unistanud oma majast. Meie korter on jõudnud lõpuks nii kaugele, et põrandad, laed on olemas ning enamus liistutki pandud. Tööd on vaja teha veel mööbli ja kodu hubasemaks muutmise kallal. Sohnil on suur hirm, et töö saab ükskord otsa, sest maja jutt tuleb päevakorda iga nädal. Tänagi saatis ta mulle ühe KV müügikuulutuse. Me niigi kolisime väiksesse alevikku korterisse, sest ega me kuhugi suurlinna kodu jaoks poleks pangast laenu saanud. Raha oli tagataskust korteri ostuks võtta ja last ka veel ei olnud. Asi siis oma kott kaenlasse võtta ning kasvõi džunglisse elama põrutada on?  Meile oli seda kolimist vaja ja ütlen ausalt, et eks ma ise läksin lihtsalt vooluga kaasa. Tegelikult meil mõlemal oli see mõte, et vaatame, mis saab. Kõik käis kuidagi nii spontaanselt ning ma ei kahetse selle juures mitte kui midagi. Korterit ostes olime 100% kindel, et see on kõigest üks vahe