Leidsin Interneti avarustest, et 2017. aasta rahvastikuregistri andmetele tuginedes on umbes 12 000 peret, kus isa on enamus ajast võõrsil tööl. Neid on ajakirjanduses nimetatud ka pendelisadeks, kuid on üks veelgi tuntum nimi- Eesti Kalevipoeg. Eks erinevaid hüüdnimesid on veel, kuid minu meelest see on põhilist kasutust leidev ja kõige enam juurdunud hüüdnimi.
Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida selle blogi kaudu (paremal rippmenüüs leiad JÄLGI nupu), Facebookis ja Instagramis @kunasohnikojutuleb 😉.
Vahemärkusena lisan, et need andmed on 2 aastat vanad ja kui palju see nüüd paika peab on iseasi, aga tahtsin tuua mingisugustki numbrilist näidet silme ette.
Kalevipoja nimi on minu silmis
ära lörtsitud. Kui keegi räägib Eesti Kalevipojast, siis sellele on tekkinud
teatav põlgav ja halvustav mekk juurde. Ikka mõtled selle all Eestimaa meest,
kes töötab Soomes ehitusel nina verel samal ajal kui tööandja koorib temalt
seitse nahka ja venitab palga maksmisega. Kalevipoeg ei nurise, vaid murrab
ainult tööd edasi teha, selline kord see eestlane on- kannatab ära. Peale tööd
elatakse pead ja jalad koos korteris, mille põrandaid pole pikalt pestud ning, kus õhu teeb raskeks kantud sokkide hais. Niikui räägitakse Eesti
Kalevipojast, siis kerkib silme ette pilt maani täis ja õllest läbi imbunud kodanikust,
kes õõtsub mööda laeva ringi. Üldsegi on tegemist mehega, kellel pole just suuri
sihte silme ees ja iga tööpäeva lõpus enda täis kaanib. Eesti puhkusele tulles on teenitud rahad hetkega otsas ning korjatakse sente kokku, et kuidagi Soome tagasi sõita. Muidugi peab siin paika ka ütlus, et nimi ei riku meest, kui mees ise nime ei riku.
Allikas: GIPHY |
Mina isiklikult arvan, et aastaid tagasi võis seis tõesti nii hull olla, siis kui meeletult suur arv inimesi Soome tööle suundus ja
alustati täiesti nullist ja pendeldajaid oli märgatavalt rohkem. Praeguseks on elu õpetanud ning igasugused
karvased ja sulelised on tööturult välja praagitud. Ma ei saa väita, et ülalpool kirjeldavat elustiili harrastavaid inimesi üldse pole, kindlasti on, kuid selle alusel ei saa teha üldistusi ja kõiki samasugusteks tembeldada. Just ühel laevareisil Soome tööle märkas Sohnigi, et eestlased on aastate taguste aegadega võrreldes palju kultuursemad ja kui sa vähegi vaatad laevas ringi, siis enam pole seda maani täis ringi tuigerdavat karja. Ka minu elukaaslane on kaugel sellest, mis selle
Kalevipoja nime all justkui mõeldakse või eeldatakse mistõttu ei suuda ma eales
teda nimetada sedasi. See on ka põhjus, miks ma oma elukaaslase siin blogis ristin
Sohniks. Miks just Sohniks? See olevat eeposes Kalevipoja tegelik nimi ning ega seda Eesti Kalevipoja nimega kaasnevat mainet enam kuidagi ei muuda või välja ei juuri. Seetõttu on vaja korralikule mehele korralikku nime, olgu selleks siis Sohni.
Mida teie mõtlete Eesti Kalevipoja all? Kas see hüüdnimi on teie arvates ära lörtsitud või siiski mitte?
Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida selle blogi kaudu (paremal rippmenüüs leiad JÄLGI nupu), Facebookis ja Instagramis @kunasohnikojutuleb 😉.
Kommentaarid
Postita kommentaar