Elu, postkast ja Sohni isapuhkus

Pilt: Anita Pawlik

Ma olen nii palju kirjutanud magamatusest, elust Frediga ehk peamiselt lapsega seotud teemadel.  Heakene küll, veidi halisenud ja kurtnud. Mis teha kui elu on hetkel rutiinne ja mingit erilist actionit meil siin ei toimu. Olge inimesed ja kannatage see ära, sest minu päevad lihtsalt koosnevad hetkel peamiselt mähkmete vahetusest, lapse toitmisest, pesu pesemisest, koristamisest, kuidas lihtsalt ja kiirelt söönuks saada. Teate, mis on kõige hullem selle koristamise juures? See, et meie köögi osa koosneb vaid ajutisest töötasapinnast, kuid mitte ühtegi kappi, sahtlit ega riiulit pole valmis. Kõiksugu kuivainetepakkidel pole oma kohta. Köögikraami on juba igal pool jalus ja ripakil. Mulle meeldib kui elamises on võimalikult vähe asju silma all ning meie hetkeolukord on kaugel sellest. Ma muudkui koristan, asju tuleb aina juurde ja ma pidevalt paigutan neid igale poole küll kastidesse, kontorilaua sahtlitesse, aknalauale ja kuhu iganes veel. Seetõttu käib meil siin elamises pidev otsimine, sest vot ma lambaaju ei mäleta kuhu ma midagi jälle ümber paigutasin. Süsteem puudub täielikult.

Lisaks helistati mulle postkontoris, et tulgu ma oma pakkidele ja kirjadele ükskord ometi järgi ning üleüldse pange lõpuks ometi endale see postkast ära. Jah, me pole siiani postkasti jõudnud üles panna. Pole väga harjunud posti teel kirju saama mistõttu pole nagu tungivat vajadust olnud. Üks kord oli postiljon pannud ühe meile saadetud postkaardi meie ukse vahele. Tol korral sähvatas peast läbi, et peame selle postkasti kiiremas korras omale kohale seadma, kuid sinnapaika see mõte jäigi. Täna postkontoris korrutati mulle oma tuhat korda, et nad pidid nii palju vaeva nägema, et mulle isiklikult helistada ja oleme postiljonile ebamugavust tekitanud. Postkast on meil täitsa olemas, tolmab kuskil keldri sügavustes. Sohni luba selle seekord paika panna. 

Minu eelmise postituse osas esitati küsimus, et miks Sohni ei kasuta täit isapuhkust, milleks on Soomes ette nähtud 54 päeva, et olla mulle kodus rohkem abiks ja toeks. Mõtlesin, et seletan veidi asja. 

Nii palju kui meie uurisime, siis kohe seda 54 päeva siiski korraga välja võtta ei saa. Isapuhkusepäevi saab kasutada kuni lapse kahe aastaseks saamiseni. Saime aru, et esialgu saab mees olla kodus 18 päeva seejärel peab korraks tööl käima selleks, et ülejäänud ettenähtud päevad välja võtta. Ma loodan, et oleme õigesti asjast aru saanud. Juhul kui kellegil on teine informatsioon siis parandage mind julgelt. 

Kusjuures alguses jäi Sohni koju nädal enne Fredi sündi siis, kui mul olid nagu reaalsed valud, mis osutusid siiski valetuhudeks ja lõpuks olime ühe öö haiglaski. Selle nädala eest KELA isapuhkuse rahasid ei maksa vaid kogu puhkusepäevade arvestus algab lapse sünnist. Kuna Sohni on oma puhkuse tööl välja võtnud, siis läks see nädal hetkel palgata puhkuse alla niiet tegelikult me ei kasutanud täielikult ära ka seda ettenähtud 18 päeva.

Ühtlasi ei võtnud me isapuhkusepäevi välja korraga või järjestikku, sest KELA on üsna aeglane oma rahade maksmisega. Meil on säästud, kuid oleme need juba muudeks kuludeks planeerinud ja ei saa sellega puhkust katta. Isegi nüüd, kui Sohni on kõik avaldused täitnud, teevad nad ikka mingisuguseid päringuid ja küsivad lisainformatsiooni ehk kõik venib, mis on Soome bürokraatiale igati omane. Ja tegelikult olen siin vaikselt peas mõlgutanud, et hoiame neid puhkusepäevi pigem reservis. Olen isegi salamisi unistanud, et kui see kodu ükskord valmis saab saaksime isapuhkusepäevade arvelt minna perega hoopiski kuhugi reisile või kasutada neid hädaolukordadeks.

Muide täna Sohni ütles, et ta ei taha mind närvi ajada, kuid ta läks eile magama juba pool üheksa õhtul. Mina samal ajal sain Fredi magama alles kell kaksteist öösel. Seejärel käisin kasisin ennast ja koristasin kööki ning elutuba (paigutasin asju). Lõpuks sain magada heal juhul kaks tundi kui Fredi ärkas ja uuesti magama enam ei tahtnud jääda. Trallisin temaga kaks tundi jutti.  Samas ma ei kurda, sest nädalalõppudel tegeleb Sohni Frediga väga palju ning kogu söögitegemine ja köögis askeldamine on samuti kujunenud tema kohustuseks. Hommikuti kui ma Fredi ära toidan, siis Sohni võtab mähkmete vahetuse ja lapsega tegelemise enda peale, et ma saaksin natukenegi rohkem puhata. Vajadusel aitab ta mind ka öösiti. Muidugi tähendab see seda, et ega ta ei leia väga aega kodu remontida. Lohutan ennast, et kahe kuu pärast on Frediga ka juba tükk maad kergem või vähemalt nii väidetakse, et kolm kuud on selline verstapost lapse kasvatamises. Tahaks loota, et see ka paika peab. Võib-olla siis saame kodule ka hakata rohkem oma aega panustama.

Selleks korraks adios 😉


Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida selle blogi kaudu (paremal rippmenüüs leiad JÄLGI nupu), Facebookis ja Instagramis @kunasohnikojutuleb 😉.