Elu hauavaikuses ehk meil pole televiisorit

Pilt: Photo by Jonathan Cosens

Kui me Sohni sünnipäeva augustis pidasime, siis ta ema manitses meid ja ütles, et elame hauavaikuses 😂😂😂. Temal on küll nii, et televiisor või muusika peab koguaeg taustaks mängima. Igatahes loeti meile sõnad peale, et lapse tulekul peab kuskil koguaeg midagi pidevalt häält tegema. Me tegelikult võtame selle soovituse kuulda, sest pärast on laps ka hauavaikusega harjunud ja meie peame lõpuks kikivarvukil ringi liikuma, sest laps võib iga kiiksu-kääksu peale üles ärgata. Seljuhul pole see mingi elu vaid täielik põrgu. Issake me hetkel ka istume elutoa diivanil taustaks kostab ainult pesumasin, mis uut laari Fredi riideid tsentrifuugib. Kui Sohni kodus, siis ikka kuskil mingi puur undab, saag töötab ja akutrelli uriseb, kuid hetkel oleme remondi tahaplaanile jätnud ja naudime kolmekesi olemist. Praegugi mõnuleb Fredi Sohni süles ja vaikselt suigub unne. 

Meie elamises pole televiisorit. Ma tean, see võib nii mõnegi jaoks tunduda täieliku piinalaagrina.  Oleme Sohniga piisavalt näinud neid külaliste punnis silmi, kui nad avastavad, et midagi on elutoast nagu puudu. Üks minu sõbrannadest ei suuda siiani ära imestada, et elu sellisel kujul on ikka võimalik ja peaaegu iga kõne ta tunneb meie pärast väga muret ja uurib mida me oma ajaga küll teeme, sest tema on harjunud, et miski taustaks kodus olles alati mängib ning lõviosa õhtuid veedetakse televusseri ees.

Kunagi mõtlesin ise samamoodi, et kuidas ilma televiisorita küll elada saab. Aastaid tagasi ei lubanud ühe tuttava mees samuti televiisorit elamisse soetada, põhjendades taolist otsust sellega, et see peseb inimeste ajusid. Ma ausalt arvasin, et see mees on veidi psühh keelates sellist asja, sest on palju mõjuvõimamaid kanaleid meie kõigutamiseks. Me oleme nüüd samas punktis ja mitte tahtlikult vaid see lihtsalt juhtus nii.

Eelmisel sügisel meil tõesti veel oli suuuuur televiisor, aga olin ühel päeval liialt usin koristaja. Aeg oli põrandaid pesta ning selleks rullisin hoolega elutoast vaipa kokku, et see jalust ära viia ja selle sisse keerasin ka televiisoriga ühenduses olnud juhtme, mille ots millegi pärast põrandal täpselt sellesama vaiba peal vedeles. Nii ma selle kapi pealt alla tõmbasingi ja teadagi, mis sai- hääl oli, kuid pilti enam polnud. Puhta hooletuse ja rapsimise nahka see televiisor meil läks. Meele tegi jube kurvaks ja siis otsustasime, et uut ka ostma ei hakka. Ma ei mäletagi, kuidas selline kardinaalne otsus tuli. Sellest momendist meil see telekavaba elu alguse saigi ja oma kogemustest ütlen, et sellega harjub kiiresti.

Järgmisel hetkel leidsin ennast Elisa esindusest järjekorranumber näpus ootamas, et telekanalid kinni panna. Milleks seda enam edasi maksta? Seekord polnud inimesi väga palju ja juba ma otsisin dokumendi välja ning rääkisin oma murest klienditeenindajale. Tema küsis, et mis põhjusel soovin kanalid sulgeda? Tundis suurt muret, et kas võtame teenuse kuskilt mujalt sisse.  Ütlesin ausalt ära, et lõhkusin televiisori ära ja vaadake mu mees uut ei osta, et ma olukorrast midagigi õpiks. Oi neid suuri silmi, mis mulle sealt arvutiekraani tagant vastu vaatasid, aga vähemalt millegi pähe määrimine, teenuste tutvustamine ja kõik muu jäi tänu sellele põhjendusele koheselt ära. Kuigi klienditeenindajale võis jääda mulje, et Sohni on ikka eriline türann.

Päris koopas me nüüd ka ei ela. Meil on Netflix tellitud ja ausalt see on vahel hullem kui telekanalite vahtimine kuna seal on alati midagi vaadata ja kui satud hea sarja peale, siis on sinuga pehmelt öeldes pekkis seis, sest maraton on garanteeritud. Teiseks istub Sohni kõige enam Youtubis ja vaatab oma meisterdamise, ehituse ja mingeid betoonivalamise videosid. Mina võtsin just hiljuti kätte ja otsustasin eesti youtuberite sisuloomega tutvust teha. Viimased päevad näiteks Hensugusta videosid vaadanud. Õhtuti veedan tihtilugu LadBaby seltsis ja sageli naeran niiet pisarad silmist väljas. Kolmandaks on kõik eesti saated netist järelvaadatavad niiet hoiame oma lemmikutel silma peal seda kaudu. Aaa ja oleme leidnud mõned lemmikud podcastid ning peame suurt lugu audioraamatutest, mis samuti taustaks aeg-ajalt mängivad nii kodus kui ka autos.

Viimasel paaril kuul oleme palju enam kodused olnud ja koos peaaegu igal reedel sushit või midagi muud head söödavat valmistanud ja filmiõhtuid teinud. Nii tuligi ühel nädalavahetusel jutuks, et filme oleks ikka suuremalt ekraanilt kordades parem vaadata, kui end kahekesi (vahel ka kolmekesi) läpaka ekraani taha kokku litsuda. Vot, ei teagi, kas toome selle televusseri oma elamisse tagasi või mitte. Kui nüüd mõtlema hakata, siis telekanalitest kõige enam tunnen puudust TLC-st. Oh, küll oleks hea last toites ennast mõnusalt sisse seada ja vaadata tõelist Ameerika draamat või kuidas hiiglaslikud tädid kaalust alla võtavad.  Siiski pole seda televiisorit kuidagi tihanud oma must have nimekirja lisada. Hetkel on minu suuremaks unistuseks uus köögitehnika koos nõudepesumasinaga ja robottolmuimeja, millele Sohni lubas kõrvad ja saba külge kleepida, et see on siis nagu lemmiklooma eest ka justkui, sest kassi ta pole nõus võtma. Deeeem!

Kuidas teil on, kas televiisor on igapäevaelus olulisel kohal või suudate ka ilma selleta elada?

Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida selle blogi kaudu (paremal rippmenüüs leiad JÄLGI nupu), Facebookis ja Instagramis @kunasohnikojutuleb 😉.