Täna pole minu päev

Meie kaunis autovõti

Meil kõigil on aegajalt see nõme päev, kus reaalselt hommikust õhtuni kisub kõik viltu, koguaeg midagi ebaõnnestub ja pisemgi asi ajab sind endast välja. Just täna mind taolise päevaga "õnnistatigi". 

Alles ma nädalavahetusel kurtsin, et elu pisikese beebiga kodus on väga rutiine. Oled nelja seina vahele kinni aheldatud, anna ainult tissi, lase krooks välja, vaheta mähkmeid. Ainuke vaheldus on lapsega jalutamas käimine, aga aknast välja vaadates on ilm ikka maru sant. Nagu tavatsetakse öelda, siis asi pole halvas ilmas vaid halvas riietuses niiet oleme isegi vihmaga end välja ajanud. Saaks no mingisugustki vaheldust.

Laupäeva õhtul tegi Fredi suurt kisa ja voilaa tema pepu oli punasemast punane. Terve eilse päeva me tohterdasime seda ja ma lasin veel öösel vapralt edasi. Iga väiksema aevastuse, puuksu või köhatusega on tal kohe kakatriip mähkmes, mis teeb poisile ilmselgelt kohe hirmsat valu. Tänane öö oli vaevaline. Söötmise ajal tegin õhuvanne ning muudkui käisin veega peput pesemas. Meil juba tekkis meeletu mure, et kas selline tihe kakamine on üldse normaalne. Samas on ta kõigest kolmenädalane ja sööb väga tihti. Täna otsustasin apteegist ravimeid juurde osta, sest Sudocrem oli juba otsakorral ja meile tundus, et see ei aita. Teiseks otsustasime, et proovime mõnda teist mähet, sest äkki see, mida kasutame ei sobi.

Pagan, see poodi minemine oli ikka omaette tunde kestev saaga. Fredi muudkui sõi ja kakas ning nuttis vahel lohutamatult. Ta pole päevasel ajal eriline magaja ja me pole teda väga harjutanud sellega, et kiigutame või kussutame titte süles. Täna mul ei jäänud muud üle. Lihtsalt kiigutasin ta magama, et saaksin ise kiirelt midagi selga panna ja juuksed ära kammida. Hakkasin Fredit riidesse panema, kui ta suutis mähkme taas täis teha. Kõik algas otsast peale- õueriided seljast ja taaskord pesema. 

Mina olin kaotamas viimset kannatust, sest olin väsinud ja söömata. Sohni tegi eile mulle kalasuppi, aga lapse kõrvalt ei saanud ma seda isegi mitte soojaks teha. Eesmärk oli saada kiiremas korras apteeki ja poodi. Lõpuks pika pusimise peale saime kuidagi koduuksest välja ja suure rapsimisega kukkusid autovõtmed sellise kolinaga maha niiet jupid järel. Pisarad silmas otsisin maja eest kükakil võtmejuppe. Mis te arvate, et meil on varuvõti? Vastus on ilmselgelt EI. Fredi muutus rahutuks, võtsin ta sülle palvetades, et ta uuesti suuremat häda ei teeks või tissi nõudma ei hakkaks ning otsingud jätkusid. Sain puldi osad kõik üles leitud, aga võtme osa oli nagu vits vette kadunud. Suures paanikas kirjutasin Sohnile juhtunust ja ta kohe helistas mulle. Lõpuks ta palus mul minna tuppa vaatama. Kuna varasemalt suutsin võtmeid pidevalt ära kaotada, siis Sohni tegi elutuppa võtmetele oma koha. Autovõtme jaoks puuris ta ühe seina puitkarkassile pisikese augu, et saame autovõtme otsapidi sinna sisse susata. Seal see oligi. Olin kiiruga võtit sealt sikutanud ja puldi osa jäi mulle hoopiski näppu, mis siis õue minnes välisukse juures maha pilbasteks kukkus, kuid võtme osa oli ilusti toas omal kohal. 

Te ei kujuta ette, milline kergendus oli seda võtit kokku lappida ja kiiresti poe poole sõitma hakata. Paraku sellega asi ei lõppenud. Poes lõin jope hõlmad lahti ja avastasin, et Fredit pesema minnes olin oma lumivalge pluusi tema kakaga korralikult ära määrinud. Ei, seal ei olnud paari pisikest kakapiisakest vaid kokreetselt oli ta mind vahepeal suutnud täis lasta. Ka see pole veel kõik.

Poest väljudes oli üks "tore" kodanik oma auto meie autole liialt lähedale parkinud. Turvahälli ukse pilust sisse pigistades kukkus kõik poekraam porilompi. Minu veresuhkur oli jõudnud sel momendil juba kriitilisele miinimumäärale liialt lähedale. Kujutasin vaimusilmas ette, kuidas ma seal porilombis vedeleva mähkmepaki peal hüppaks ja lihtsalt röögiksin täisest kõrist. Soovid soovideks, hingasin kümme korda sügavalt sisse ja välja ning korjasin ligemärjad asjad kokku ja viskasin automatile. 

Koju tagasi jõudes algas tohterdamine jälle pihta. Apteegist soovitati mul kasutada punetuse korral Bepanthenit. Seal anti mulle kreem kätte, kuid sõbranna ütles, et salv on palju parem. Pagan, kui vihane ma nüüd olen ning eks ma lähen homme ja toon selle salvi ka siis ära. Süüa sain lõpuks kella viie paiku õhtupoolikul, mis tähendab, et suutsin olla ikka väga jube inimene, kuid üksi lapsega kodus olles sain seda valada vaid enda peal välja.

Hetkel Fredi magab kuigi sellisel kellaajal ta sügavasse unne kordagi pole jäänud. Tundub, et ka tema jaoks oli päev liialt väsitav ja punetuse pärast piisavalt traumeeriv ning nii ta diivanile ära kustuski. Huvitav, kas ta öösel ka magab sügavalt või pean oma vaimu valmis panema järjekordseks unetuks ööks? Eks näis.

Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida selle blogi kaudu (paremal rippmenüüs leiad JÄLGI nupu), Facebookis ja Instagramis @kunasohnikojutuleb 😉.