Sohni käib nüüdsest Soomes puhkamas

Pilt: Elizabeth Lies

Ühesõnaga väike sissejuhatus enne kui asume asja kallale. Sohni ja tema vend töötavad Soomes samas ettevõttes ehk nad käivad sama graafikuga tööl. Sohni vennal on kaks last, üks saab peagi kuue aastaseks ja teine on kahe poolene (kui minu matemaatika ja mälu mind ei peta).

Paar aastat tagasi veetsime nädalavahetuse Sohni vanemate juures maal. Nagu traditsiooniks on saanud ei puudu koosviibimiselt ka üks korralik ja hea saun. Nii me naised saunas leili viskasime ja eks saunalaval tulevad arutlusele kõige paremad teemad.

Meil tuli jutuks koduste ülesannete jagamine. Sohni vennanaine teatas, et nädalalõpud on tema aeg, kus mees võtab majapidamise ja laste kanseldamise enda peale kuna tema vajab oma aega. Nende teine laps oli siis alles mõne kuune. Mina olin šokeeritud, et kuidas küll nii? Vennanaine teatas, et see pole mitte midagi imelikku kuna mees käib ju pühapäevast neljapäevani Soome puhkamas. Saab kodunt välja, näeb inimesi, õhtuti peale tööd on tal oma vaba aeg ja ta saab teha mida tahab. Ma ei mõistnud teda endiselt, sest ega vaimselt on mehel raske perest eemal olla. Leiva lauale toojana on vastutus terve pere heaolu eest suur. Lisaks raske füüsiline töö ja pikad tööpäevad pole kergete killast. Ehk siis mündil on kaks poolt või nii.

Me mõlemad Sohniga ei mõistnud nende põhimõtet ja kuidas me saimegi, sest tollal meil endal last polnud. Kogu see lapsevanemaks olemise teema ja laste kasvatamine oli nii kauge ja nautisime vaid kahekesi olemist täiel rinnal, kuid tundsime, et Sohni vennale tehakse siiski selle väljendiga "käib Soome puhkamas" pigem ülekohut.

Kolm või juba neli nädalat tagasi, siis kui Sohni asus esimest korda peale Fredi sündi taas Soome tööle, ütles ta mulle ühe lause, mis pani meid mõlemaid muigama ja vaikides noogutama. Saate aru, et me olime mõelmad omadega täiesti läbi ja magamata. Remont oli jäänud pooleli kuna beebi võttis mõlemal kogu aja ja võtab siiani. Minul oli meeletu hirm, kuidas ma selle väikese tegelasega üksi hakkama saan. Kõik oli nii harjumatu veel.

Sohni pani spordikoti õlale ja kallistas mind enne lahkumist viimast korda ning teatas, et ta läheb nüüd Soome puhkama. Rohkem polnudki vaja öelda. Oi kui hästi me nüüd aru saime, mida Sohni vennanaine toona mõtles. Omal nahal tunda on hoopiski midagi muud ja mul oli tegelikult halb olla, et ma inimest tol korral ei mõistnud. Ei suutnud panna end tema olukorda, ei suutud samastuda ja isegi suhtusin taolisse välja ütlemisse negatiivselt.

Unetunnid on saanud hoopis teise tähenduse. Ühel ööl olin saanud magada kolm tundi. Hommikul helistas mulle Sohni just siis, kui olin Fredi taaskord magama saanud ja mu kõht korises hirmsat moodi. Sohni arvas, et võiksin minna putru endale keetma. Hea nali, sest kui mul on valida uni või täis kõht, siis hetkel on see periood, kus ma valin une. Nii ka tol korral, sest lõpetasin kähku Sohniga kõne, kulistasin klaasi täie vett kurgust alla, et vaigistada uinumise ajaks natukenegi oma kõhukorinat. 

Üldse olen täheldanud sellist kokkusattumust või nagu mina nimetan seda naljatlevalt Murphy seaduseks. Nimelt iga pühapäev kui Sohni minema läheb on mul meeletult rahutu õhtu Frediga, sest ta reaalselt nutab hullumoodi. Eile ei olnud erand, sest kui tavaliselt on ta tubli puuksuja ja meil pole varem olnud gaasidega mitte ühtegi probleemi, siis dadadaaaaa eile olimegi sellega kimpus ja oh seda kisa. 

Tõesti see, et Sohni saab Soomes neli ööd segamatult magada käib omamoodi puhkuse alla küll. Eile proovides last kümnel erineval viisil magama saada, siis küll mõtlesin kadedusega, et Sohni juba magab rahulikku und. Samal ajal suutis Fredi taaskord mähkmed täis lasta ja kõik hakkas minu jaoks otsast peale.


Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida selle blogi kaudu (paremal rippmenüüs leiad JÄLGI nupu), Facebookis ja Instagramis @kunasohnikojutuleb 😉.