Sohni kolmenädalane puhkus on läbi ja nii ta üleeile taaskord Soome poole teele asus. Tema lahkumise järel tundus elamine kuidagi eriti tühi. Ka lapse osas oli temast tohutult suur abi. Enamuse mähkmete vahetamise, lapse kreemitamise ja kõik sellega seonduva võttis ta palumata enda peale. Lisaks aitas ta mind öösiti, võttes mitte uinuva lapse enda rinnale rahunema, et mina saaksin natukenegi sõba silmale. Ei mäletagi, kas olen varem nutnud sellepärast, et Sohni tööle läheb igatahes üleeile võttis korraks silma märjaks ikka küll.
Meil on Sohniga pidevalt suured plaanid, ideed ja tegevuste nimekirjad olnud, mis meile omaselt muutuvad vahepeal sekundis mitu korda. Need olid juba siis, kui ma veel rase olin ja nagu kiputakse ütlema, et laps ei ole takistuseks mistõttu polnud me isegi mõelnud, et peame midagi ootele panema. Amatööride värk, sest tegu on meie esimese lapsega ja me alles kujuneme lapsevanemateks. Kogu elukorraldus on niivõrd uudne.
Meie mõtlesime omakorda, et mis see siis on. Imikud pidid magama 20 tundi ööpäevas, natuke süüa, mähmete vahetusi ja asi ants. Selle kõrvalt saab nii mõndagi kasulikku teha, onju? No näiteks arutasime Sohniga, et ta saab isapuhkuse ajal häääästi palju kodus remonti teha. Isegi mõlgutasime mõtet, et peale sünnitust saan lapsega päeval haiglas ilusti ise hakkama ja Sohni toimetab mõned tunnid kodus. Minu teine suur plaan oli ettevõttega kuidagi edasi mässata kohe kui Frediga koju jõuame.
Meie reaalne elu hetkel….
🙈Keisri tõttu pidi Sohni esialgu kogu lapse kanseldamise 100% enda peale võtma nii öösel kui ka päeval. Minul lasus esimestel päevadel vaid toitmise funktsioon.
🙈Me veetsime haiglas kokku viis päeva mil ma poleks isegi julgenud mõeldagi, et Sohni kuhugi tundideks ära kaob. Remondist võisime ainult unistada ja seda Sohni puhkuse ajal paraku teha ei saanud. Nipet näpet siit ja sealt, aga mitte midagi mastaapset.
🙈Koju jõudes vaatas meile vastu täielik segadus. Valetuhude ajal muudkui koristasin ja kraamisin, kui lõpuks lõin kõigele käega, lastes asjadel omasoodu kulgeda. Ei, meie kodu pole kunagi must, aga lihtsalt segamini. Me pole veel jõudnud soetada endale magamistoakappi ja ikka need kastid, kastid, kastid on igal pool jalus. Lisaks oleme välja kookinud kõiksugu vajalikud lasteasjad ja meie õmblemis tuhinaga kaasnev kaos sai alles pühapäeval tänu Sohnile likvideeritud. Kas olen jõudnud tolmu pühkida ja põrandaid pesta? Istun siin, minu feng shui täiesti paigast, ja ootan momenti, et laps päevasel ajal natukenegi rohkem magaks, et selle väärtusliku ajanatukese saabudes saan jälle kaks eset omale kohale tagasi paigutada. Ma ei kujuta ette kuna jõuan põrandate pesuni.
🙈Jätsin haiglasse rohkemgi kui ainult beebikilod. Mul läks ikka hästi, aga hetkel käin ikka rasedariietega ringi, sest mul pole mahti olnud suveriideid ja rasedariideid kokku pakkida ja keldris hoiul olnud riideid tuppa asemele tarida ning läbi sorteerida. Vahet pole, sest jõuan päevas heal juhul ühe korra välja.
🙈Me oleme nüüdseks jõudnud nii kaugele, et Fredi öösel magab, kuid päeval on ta kogu aja reaalselt tissi otsas ja teeb seal väikseid uinakuid. Nii kui teda natukenegi, minu nüüdseks Pamela Andersoni mõõtu piimariiulitest, eemale tirida pistab ta röökima nagu siga tapu ajal. Sellest tulenevalt on tõeline ettevõtmine poe külastamine või vankriga jalutama minemine. Ma ei tea kuna on see õige aeg lapsele lutt suhu pista? Igatahes eile olles täis oksendatud ja kustud oli minu kõige suurem soov minna pesema, kuid Fredi röökis muudkui tissi järgi. Enam ma vastu ei pidanud ja nii sai meie 13 päeva vanune piimahoolik luti suhu. Lapse pettumus oli esimene kord suur kuna muudkui imed ja imed, aga midagi ei tule. Vaeseke läks täiesti närvi seni kuni tajus, et kehval ajal käib kah.
🙈WC külastamine on leidnud uue tähenduse, sest olude sunnil tuleb häda vajadusel kinni hoida, koos lapsega seda kiirelt tegema minna ning see, et häda number kahe ajal saaksid potil istudes telefonis aega surnuks lüüa on minu jaoks juba luksus mitte enam igapäevane nähe.
🙈Kui Fredil oli öö ja päev sassis, siis ma korduvalt mõtlesin "ema, palun anna padruneid". Ma olen alati olnud keskmisest suurem magaja ning nüüd lajatati sellise une defitsiidiga otse pähe. Ma pole üldse meeldiv inimene kahel juhul ja nendeks on siis, kui olen üleväsinud või näljane. Ma olin eelmisel nädalal tõeline mõrd, närviline eit, keda kõik asjad häirisid ja, kes võis iga Sohni süütu nalja peale nutma puhkeda. Tavaline oli ka nutta siis kui laps nuttis, seltsis segasem ja ma ei saanud aru, mis talle muret teeb. Just lugesin beebigrupis, kuidas üks emme teatas, et tema sai juba esimesel nädalal oma lapse nuttudest aru. Mina küll ei saanud ja siiani õpin, kas olen siis nüüd kuidagi kehvem või üldse rongaema, kellel pole oma lapsega õiget sidet tekkinud?
🙈 Köögis vaaritamine võib oodata, sest pole lihtsalt aega. Sohni keetis mulle seljanka valmis, et külmkapis oleks midagigi kiirelt võtta. Pühapäeval samal ajal kui ta lapsega tegeles sain suitsutatud hõbeheigi salati samuti valmis. Vaatamata lutile tahab Fredi ikka pikalt tissi otsas olla ning kuna me pole veel saavutanud sünnikaalu peab ta saama võimaluse kosuda. Minul on pidevalt kõht tühi ja ainult võileibadest ei saa paraku ei mina ega laps söönuks, vaja on korralikku ja toitvat toitu. Mu kõht koriseb juba kell neli hommikul. On see normaalne?
🙈Kuna pisike sööb palju, siis seda mähkmete vahetust on ikka omajagu. Ma poleks eales arvanud, et see võib muutuda üheks tüütuimaks tegevuseks. Oled just ühe laadungi likvideerinud, teda puhtaks pesnud, kreemitanud ja kõikide voltide kuivatamisega mässanud, saad viimase mähkmekrõpsu kinni, kui juba kuulen, kuidas uus laadung ilge purinaga saabub. Kõik hakkab taas otsast pihta. Enne last ma elu sees ei arvanud, et nad niiiiii paganama palju võivad end täis lasta. Mõned hakkavad lastele juba kahe kuuselt potitreeningut tegema. See on ikka suur rahaline sääst mähkmete pealt.
🙈Kuna tegu on meie esimese lapsega, siis kogu selle beebimajandusega tekib igapäevaselt sada küsimust ja pidevalt hõljub pea kohal paanikavari, et kas me ikka käitume ja teeme õigesti. Jumala eest, et me last kuidagi persse ei keeraks. Nii ma imestasin, et laps tahab palju süles olla ja voodis muutub rahutuks. Seetõttu lõi kohe pirni põlema, et kui me teda pidevalt süles hoiame, siis hellitame ta äkki liialt ära. Järgmisel hetkel jälle mõtlesin, et kui me lapsele piisavalt lähedust ei paku, siis on tulevikus ühiskond ühe pühhopaadi võrra rikkam. Just nii dramaatiline võin ma vahel olla. See paanika on tegelikult täielikult tingitud ühiskondlikust survest ja üleüldisest targutamisest.
🙈 Nädala sees olen ma lapsega üksi kodus mistõttu kogu rütm on lapse järgi. Mina olen täiesti lapse päralt. Meil pole siin tugivõrgustikku ja ütlen ausalt, et ega ma hetkel sellest puudust ka ei tunne. Nüüd saan aru, et kõige kõige kõige parem on ikka siis kui Sohni ka meiega kodus on. Meie, kõik rõõmsalt koos. Kujutan, ette kui raske on temal meist eemal olla, sama raske nagu meil temast.
Selline on siis hetkel meie eluolu.
Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida selle blogi kaudu (paremal rippmenüüs leiad JÄLGI nupu), Facebookis ja Instagramis @kunasohnikojutuleb 😉.
Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida selle blogi kaudu (paremal rippmenüüs leiad JÄLGI nupu), Facebookis ja Instagramis @kunasohnikojutuleb 😉.
Kas kandelina on olemas? Saaksid natukenegi vabamalt ringi liikuda ja samas tal on tiss suus. Unusta see jutt, et kohe peab lapse nuttudest aru saama -mul on kolm last, noorim on neljane ja IKKA mõtlen, et mis tal nüüd häda on. Beebi kohaneb pärast sündi nii paljuga, et nutul on miljard põhjust ja need ei ole alati baasvajadused, pigem ta ei saa iseendast ja ümbritsevast maailmast aru ja see tekitab segadust ja paneb emmet tahtma, kuna sa oled talle kõige lähedasem.
VastaKustutaKandelina pole, aga selle soetamise vajadus tuli meil kodus jutuks küll. Eks see lutt ka päästab natukene mind. Mõtlesin küll, et mida kauem selle lutiga venitame seda parem, aga reaalsus on see, et elu ka vajab elamist ning imemisvõte on tal niikuinii selge, milleks enam oodata. Nüüd saan tänu lutile natukenegi rohkem vabadust kodus muude asjadega tegeleda.
KustutaMa tunnen ainult ühe nutu ära ja see on nutt tissi järele :D. Ma ei viitsi teiste emmedega isegi mitte võsitelda ja võtan nüüdseks ikka väga rahulikult kogu seda nutmist ja kohanemist. Iga päevaga õpime Frediga aina enam üksteist tundma. Eks olen ikka kuulnud kommentaare, et süles kussutada ei tohi, rinnal hoida ei tohi ja mida kõike veel, kuid halooo kahe nädalane tahab lähedust ja turvatunnet, kuidas me seda siis ei paku.
Tee kõike oma sisetunde järgi. Mul neli last järjest ja noorim praegu kolm. Mind ümbritsestid pigem jutud sellest, kuidas hoia last ainult süles ja enda ligi vähemalt aasta jne. Tegelikult on igal asjal ikka parim see keskmine tee: hoia süles ja imeta nii palju kui jaksad, aga kui ei jaksa rohkem, siis leia muud viisid. Sest magamata närvipuntrast ema ei ole ka lapsele hea. Mind aitas väga raamat "Nutt ja jonnihood", kust sain selle teadmise, et minu kui ema ülesanne ei ole nahast välja pugeda selle nimel, et laps ei nutaks. Kui ma ise parasjagu olen õnnetu ja nutan, siis ma ka ju ei tahaks, et mul mees hakkaks anekdoote rääkima ja tähelepanu mujale viima, vaid tahan, et ta mu mure ära kuulaks. Ja nii nagu eelmises kommentaaris märgitud, on ka tutikal beebil niipalju asju millega kohaneda, et nutt on täiesti loomulik. Seega kui laps tissi ei taha, mähe on kuiv ja pole külm-kuum, siis võibki laps olla süles ja nutta, võib lapsele öelda, et oh sa vaeseke küll sul on raske elu, kurda-kurda läheb kergemaks ja laps hakkabki hoopis teise häälega nutma ja oma rasket elu kurtma. Esimese lapsega ajaski mind see hulluks, et ma püüdsin teha kõik endast oleneva, et laps ei nutaks ja ta raisk ikka nuttis. Siis tundsin ennast täiesti läbikukkunud emana. Ja see on ka täiesti normaalne, et WC enam käia mahti pole, muust rääkimata. On muidugi ka emasid, kellel on imelapsed ja kes suudavad ka koos imikuga jätkata kõiki tegevusi, mida ennegi. Mina ei suutnud. Ja kui luti imemine tagab beebile rahulikuma ja rõõmsama ema, siis on lutt väga ok. Peale selle ütlen, et luti imemisest on miljon korda lihtsam võõrutada kui pöidla imemisest.
KustutaPean ka selle raamatuga tutvust tegema. Aitäh toetavate sõnade eest! Proovin hetkel leida enda jaoks seda kuldset keskteed. Hull naine ja ema kodus pole üldse hea variant niiet iga nädalaga võtan asja aina rahulikumalt ja vabamalt. Eks õpid last ka ajaga rohkem tundma ja pisike kasvab teadlikumaks.
Kustuta