Otse põhisisu juurde

Mis see MEIE AEG veel on?

Sohni jõudis neljapäeval töölt ja nii ma juba teda Frediga esikus ootasin. Lasin tal ikka elutuppa tulla, jope seljast võtta ja käed ära pesta. "Kas sa saad Fredi võtta? Peseksin kiirelt põrandad ära ja siis lähen ennast kasima," küsisin ma Sohnilt, sest just neljapäev on see päev, kus jaks saab otsa. Hoian end terve päeva tegevuses, et õhtu kiiremini kätte jõuaks, et siis saan lapse Sohnile üle anda, et veidigi oma asju ajada. "Muidugi ma saan lapse võtta. Kuid kuna meie aeg on?" päris Sohni samal ajal Fredit endale sülle võttes.

Suhtekriis oli esiklapse tulekuga üks minu suurimaid hirme. Nii mõnegi suhtenõustaja soovituse kohaselt, kriisi ära hoidmiseks, pead ennast seadma esikohale, oma kaaslase teisele kohale, omavahelise suhte kolmandale kohale ja neljandas koht kuulub lapsele. Kaaslase ettepoole seadmine tundub üsnagi loogilisena kuna lapsed tuleb iseseisvaks kasvatada ja nad kipuvad ikka pesast välja lendama, aga ideaalis jääte oma elukaaslasega üksteise seltkonda veel pikaks ajaks koos edasi nautima. Muidugi juhul, kui te pole juba suhet jõudnud kihva keerata. Teoorias kõlavad need nõuanded mu kõrvus nagu mahe klaveripala. Kuid, kas asi ka toimib reaalses elus? Laps ja alles neljandal kohal? Ennast esikohale panna, kuidas küll?

Allikas: GIPHY.com
Esiteks Sohni on kodus kolm päeva nädalas, mis tähendab, et ta peab ennast jagama lapse, minu ja kodu vahel, sest ta tõesti üritab kuidagi tasapisi seda remonti teha. Kas te juba märkasite, et tegin siinkohal ilmselge vea? Ta peab aega leidma kõigepealt minule ja alles siis lapsele 🙈 kui järgida eelpool nimetatud soovitust. Tema eeliseks on see, et Soomes olles saab ta oma akusid laadida. Tihti ongi nii, et kui Sohni neljapäeva õhtul koju tuleb, teen kõike, mida lapse kõrvalt pole mahti olnud teha ja näpistan veidike aega ka enda jaoks ning selle meie ajani tihti ei jõuagi. Olen tähele pannud, et väljend "minu aeg" on peale lapse tulekut saanud hoopis teise tähenduse. Näiteks läheb puhkuse alla üksi dušši all käimine, eriti kui sa ei pea kiirustama ja jõuad ühe jutiga veel juuksedki ära pesta. Üksi prügi välja viimine ja segamatult poti peal istumine või noh pigem telefoni seltsis, aga saate aru küll kuhu ma sihin, on tõeline sõõm vaheldust. Oma aega ei eksisteeri enam sellisel kujul kui varem, seda tuleb napsata siit ja sealt, sama on meie ajaga.

Peale Fredi sündi olin magamatusest meeletult närviline ja selliseid päevi tuleb praegugi ette mistõttu on olukordi, kus tõmban sae korralikult käima ja sageli täiesti pseudoprobleemide pärast. Oleme jõudnud järeldusele, et kõige suuremad tülid on meist mööda läinud ainuüksi tänu sellele, et oleme Sohniga mõned päevad üksteisest eemal. See on tõeline restart, sest iga nädalane taaskohtumine on alati rõõmus sündmus ja meie ees on taas valge leht, mida saame nädalavahetusega ära mäkerdada. Siinkohal mina oma tujudega, sest lähen viimasel ajal mega närvi kui Sohni jätab kasvõi ÜHE kommipaberi kuhugi vedelema ja peale Fredi sündi ei mõista ma absoluutselt enam ta nalju. Ma ei tea, kas keisri lõikuse ajal lõigati mu huumorisoolikas välja või tuleneb see hormoonidest või rinnaga toitmisest, kuid tihti naermise asemel ma nutan ta naljade peale ja mitte nagu "paar pisarat voolavad mööda põske alla nutt" vaid ikka "häälekas ja kogu hingest, rohkete pisarate ja tatti jooksva ninaga nutt".
Allikas: GIPHY.com
Ühesõnaga ma võtan kõike nii isiklikult ja mul pole õrna aimugi miks. Ma tõesti kartsin, et mind kimbutab sünnitusjärgne depressioon ja konsulteerisin isegi arstiga, kuid tema hinnangul on kogu see "segase eide" käitumine tingitud pigem hormoonidest ja väsimusest. Tundub, et selle põhjal on lootust taas normaalseks inimeseks saada. Kunagi.

Teiseks, kahe ja poole kuune beebi on esikohal, sest alates hetkest kui me Fredi oma kätele saime, muutus meie elu eesmärgiks see pisike ilmakodanik elus ja õnnelikuna hoida, maksku mis maksab. Rinnaga toites on ta 24/7 üks osa minust. Kui Sohni küsis, et kuna on meie aeg, siis mul kargas pähe küsimus, et miks suhtenõustaja, kelle juttu ma kord podcastist kuulasin, ei täpsustanud, mis east alates need lapsed sinna neljandale kohale seada. Tõesti oleme ennast Sohniga tahaplaanile jätnud, kuid me alati rahustame end sellega, et see on ajutine.

Kuna Fredi on alles nii pisike, siis peame omavahelist kvaliteetaega leidma kodustes tingimustes. Kahekesi välja minemine on tuleviku muusika. Kuidas see meie aeg tavaliselt välja näeb? Näiteks nii. On olnud mitmeid kordi, kus oleme kokku leppinud, et paneme Fredi magama ja näpistame selle tunnikese meie aega. Mõeldud tehtud. Fredi on siiani ööunne jäänud kella üheteist või kaheteist ajal öösel. Panen valge müra käima ja mõne minuti pärast näen, kuidas Fredi silmad on juba pooleldi kinni vajunud. Järsku lõhestab valge müra sahinat Sohni norskamine. Nii palju siis meie kvaliteetajast. Poen voodisse ja panen käe Sohni kintsu peale, kehval ajal käib kah. Vähemalt on väikegi kehaline kontakt loodud ja see välistab päris võõraks jäämist.

Inimene leiab alati vabandusi. Tegelikult saan minagi piima välja pumbata ja koos Sohniga midagi põnevat väljaspool koduseinu ette võtta. Pealegi kui ma üks päev kodu ei korista, siis see ei mattu veel pasakihi alla ning pesemata pesu punnitab nii või naa üle mustapesukorvi, kas ma seda tühjendan või mitte. Ka selle arvelt saaksin ju veidi aega endale ja mehele pühendada. Tean paare, kes silmagi pilgutamata jätavad oma paari kuused lapsed kellegile hoida, et saaksid peole minna või pidada kahekesi ühe minipuhkuse. Tean ka naisi, kes lõpetavad rinnaga toitmise varakult, põhjendades seda sellega, et muidu ei ole elu, tihti ka seetõttu, et pisibeebi kõrvalt tehakse tööd. Ma ei mõista kedagi hukka, käige, tehke ja olge, jumala eest, kui teil on hea tugivõrgustik ja olete valmis oma lapsest/lastest pikemalt eemal olema. Fakt on see, et meie pole selleks veel valmis, et Fredit kellegi hoole alla usaldame ja temast pikalt eemale viibime. Ühe sammu võrra oleme siiski edasi liikunud. Maal Sohni ema vaatas last, et saaksime koos saunas käia. Mäletan veel siiani kui võõras tunne oli peale lapse sündi kahekesi saunalava peal istuda ja üksteisega tõtt vaadata. No võtsime kolm leili ja kobisime ruttu tuppa Fredi juurde tagasi. Taaskord napsasime selle 15 minutit nö. meie aega.

This is how we roll!

Kuidas teie leiate laste kõrvalt seda "meie aega"?


Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida selle blogi kaudu (paremal rippmenüüs leiad JÄLGI nupu), Facebookis ja Instagramis @kunasohnikojutuleb 😉.

Kommentaarid

  1. Haa, mul lapsed 9 ja 10 ja me istume isegi pulma-aastapäeval nendega koos kodus, sest hoidjaid pole võtta. See on see, kui algul ei saa, siis hiljem pole nagu enam pointigi näiteks kuhugi kahekesi jalutama minna. Just ükspäev arutasmine, et meie ainuke tugevus on see, et me pole selle kõige peale veel lahku läinud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Teie järeldus sellele on ikka hea 😀. Mina algul olin kõva mutt, et " me ei vaja tugivõrgustikku", " ise lapse tegime, ise kasvatame" " me saame kõigega ise hakkama", keda ma lollitasin. Nüüd saan aru, et hea tugivõrgustiku olemasolu on tõeline privileeg ja oma vaimse tervise koha pealt vajalik. Aaa mida pole seda pole 🤷‍♀️

      Kustuta
  2. Sa korjutad nii hästi! Tuleb meelde, meie põnni algusaeg. Oli samasugune tissipuuk ja tema kellegagi jätmine ei tulnud pähegi. 4 kuuselt pidime ta esimest korda jätma 3 täispikaks päevaks minu vanematega. Meil on suurepärane tugivõrgustik minu pere näol. Mehe vanemad elavad kaugel. Ja eks nad pakkusid ennemgi et minge ja käige. Aga siis oli pigem sipsti 30min poes vms. Lihtsalt ei kujutanud ette pikemat eemaloleku aega. 4 kuuselt olime sunnitud seoses oma tööga (ürituste korraldamine) ta lõpuks kauemaks vanematega jätma. Siis otsustasin ka iga õhtu 100km koju sõita, et öösel vähemalt temaga olla. Eks see oli suht vajalik ka mu tisside seisukohalt ��. Jube raske oli. 9 kuuselt saime asja nii kaugele, et olime nõus mehega minema kahekesi 4 päevaks puhkama. Ma valetan kui ei ütle, et iga väike laps keda nägime tõi meile pisara silma. Samas see puhkus oli meile nii vajalik. Nüüd on ta 1.5a ja me ootame oma järgmist (mis meil viga on ma tõesti ei tea. Enesepiitsutajad ��) saan öelda seda, et jah esimene pool aasta oli raske ja pani ka meie suhet proovile. Aga see kasvatas meid mõlemaid ja tunneme, et nüüd oleme palju palju lähedasemad ja tähelepanelikumad üksteise suhtes kui ennem last. Ma tean, et tundub uskumatu, aga see aeg läheb nii ruttu kui nas lõpuks hakkavad normaalsemalt magama ja enam su tissi ei vaja. Siis tekib ka rohkem seda kahekesi aega. Muidugi me näiteks naudime siiani täiel rinnal kasvõi seda kui käime kahekesi lapsega jalutamas või autoga sõitmas. Pisikeses asjad pakuvad ka nii palju rõõmu ��
    Ps! Minul oli see kodu korrashoidmise kiiks ka algul väga küljes..lõpuks suutsin sellest lahti lasta ja sain näiteks poisi uneajal süüa või magada �� Sain aru, et keda ikka huvitab kui sassis mu elamine on. Ma olen värske ema. Käigu nad ka põrgu. Ja ega kedagi ei huvitanudki �� muidugi täitsa hulluks ka asja lasta ei saanud, aga kõvasti vähem koristamine, pesu pesemine, nõude pesemine jne tõi küll mu "hullu eide" aega kergust��. Sa saad suurepäraselt hakkama! ❤ Ja palun kirjuta aga edasi. See on nii mõnus vahepeal mu päevas, kui saan selle 1.5a järel jooksmisest puhata. ��

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Lapsed, surnuaed ja vaimud

Kindlasti mäletate ütlust, et kui majas vilistad siis maja läheb põlema. Selline vanarahva peen hirmutamistaktika, sest kes see viitsib vilinat kuulata. Ma ei saa aru miks otse ei öeldud, et lõpeta ära kuna see käib närvidele vaid mõeldi välja selline ütlus. Või näiteks see uskumus, et kui leib maha kukub siis sinu peret ootab ees näljaaeg. Ei teagi, kuidas seda nüüdsel ajal võtta, kas näljaajaks võib pidada perioode, kus raha pole poest lõhet ja kalamarja osta või singi asemel pead ostukorvi keeduvorsti suskama. Kui nii, siis me ei pidanud selleks leivaviilu maha kukutama vaid piisas sellestki kui viisime auto hooldusesse. Ja kui peegli veel ära lõhud, siis seitse aastat õnnetut armastust nagu niuhti olemas. Milleks see viimane ütlus küll hea oli? Mina ei suutnud sellele mitte mingisugust loogilist seletust leida, kuid kui väiksena sai oma esimene peegel ära lõhutud, siis panin paar pisarat just nimelt selle õnnetu armastuse osa pärast. See seitse aastat tundus talumatult pikk aeg 😂

Mis meil kodus toimub? AINULT ARENG

Sohni pani Soome poole ajama. Muide ta sai eelmisel nädalal Tallinn-Tartu maanteel oma esimese trahvi kiiruse ületamise eest, mis oli 33 eurot 😆. Nüüd on meil viik. Igatahes seekord remondi ja sisustuse juttu. Tahtsin sellest juba eelmisel nädalal kirjutada, aga siis olid päevakorras teised teemad ja teised tujud. Oleme nüüd kolinud oma vähese varanatukese vastvalminud magamistuppa. Kohe tunda, et Sohnil oli puhkus, sest siis saab midagi alati valmis. Magamistuba on hetkel ainus tuba, kus iga viimne kui liist ja pistik on paigas. Te ei kujuta ette kui hea tunne see on. Toa valmimine võttis poolteist kuud aega. Esiteks ei teinud Sohni siin täispikki tööpäevi ja lõviosa töödest sai tehtud ikkagi tema puhkuse ajal. Nüüd julgen väita, et ühest küljest on meie remont aeglane kuna Sohni teeb seda eelkõige nädalalõppudel ja ega ei saa eeldada, et ta jaksaks siin kodus peale väsitavat töönädalat veel täispikki päevi remondi näol lisaks teha. Teiseks on meie remont olnud aeglane rahadega m

Maja mõtted

Inimene ikka tahab seda, mida tal pole. Ja ütle mulle üks inimene, kes pole kasvõi kuskil sügaval sügaval enda sees unistanud oma majast. Meie korter on jõudnud lõpuks nii kaugele, et põrandad, laed on olemas ning enamus liistutki pandud. Tööd on vaja teha veel mööbli ja kodu hubasemaks muutmise kallal. Sohnil on suur hirm, et töö saab ükskord otsa, sest maja jutt tuleb päevakorda iga nädal. Tänagi saatis ta mulle ühe KV müügikuulutuse. Me niigi kolisime väiksesse alevikku korterisse, sest ega me kuhugi suurlinna kodu jaoks poleks pangast laenu saanud. Raha oli tagataskust korteri ostuks võtta ja last ka veel ei olnud. Asi siis oma kott kaenlasse võtta ning kasvõi džunglisse elama põrutada on?  Meile oli seda kolimist vaja ja ütlen ausalt, et eks ma ise läksin lihtsalt vooluga kaasa. Tegelikult meil mõlemal oli see mõte, et vaatame, mis saab. Kõik käis kuidagi nii spontaanselt ning ma ei kahetse selle juures mitte kui midagi. Korterit ostes olime 100% kindel, et see on kõigest üks vahe