Mis see MEIE AEG veel on?

Sohni jõudis neljapäeval töölt ja nii ma juba teda Frediga esikus ootasin. Lasin tal ikka elutuppa tulla, jope seljast võtta ja käed ära pesta. "Kas sa saad Fredi võtta? Peseksin kiirelt põrandad ära ja siis lähen ennast kasima," küsisin ma Sohnilt, sest just neljapäev on see päev, kus jaks saab otsa. Hoian end terve päeva tegevuses, et õhtu kiiremini kätte jõuaks, et siis saan lapse Sohnile üle anda, et veidigi oma asju ajada. "Muidugi ma saan lapse võtta. Kuid kuna meie aeg on?" päris Sohni samal ajal Fredit endale sülle võttes.

Suhtekriis oli esiklapse tulekuga üks minu suurimaid hirme. Nii mõnegi suhtenõustaja soovituse kohaselt, kriisi ära hoidmiseks, pead ennast seadma esikohale, oma kaaslase teisele kohale, omavahelise suhte kolmandale kohale ja neljandas koht kuulub lapsele. Kaaslase ettepoole seadmine tundub üsnagi loogilisena kuna lapsed tuleb iseseisvaks kasvatada ja nad kipuvad ikka pesast välja lendama, aga ideaalis jääte oma elukaaslasega üksteise seltkonda veel pikaks ajaks koos edasi nautima. Muidugi juhul, kui te pole juba suhet jõudnud kihva keerata. Teoorias kõlavad need nõuanded mu kõrvus nagu mahe klaveripala. Kuid, kas asi ka toimib reaalses elus? Laps ja alles neljandal kohal? Ennast esikohale panna, kuidas küll?

Allikas: GIPHY.com

Esiteks Sohni on kodus kolm päeva nädalas, mis tähendab, et ta peab ennast jagama lapse, minu ja kodu vahel, sest ta tõesti üritab kuidagi tasapisi seda remonti teha. Kas te juba märkasite, et tegin siinkohal ilmselge vea? Ta peab aega leidma kõigepealt minule ja alles siis lapsele 🙈 kui järgida eelpool nimetatud soovitust. Tema eeliseks on see, et Soomes olles saab ta oma akusid laadida. Tihti ongi nii, et kui Sohni neljapäeva õhtul koju tuleb, teen kõike, mida lapse kõrvalt pole mahti olnud teha ja näpistan veidike aega ka enda jaoks ning selle meie ajani tihti ei jõuagi. Olen tähele pannud, et väljend "minu aeg" on peale lapse tulekut saanud hoopis teise tähenduse. Näiteks läheb puhkuse alla üksi dušši all käimine, eriti kui sa ei pea kiirustama ja jõuad ühe jutiga veel juuksedki ära pesta. Üksi prügi välja viimine ja segamatult poti peal istumine või noh pigem telefoni seltsis, aga saate aru küll kuhu ma sihin, on tõeline sõõm vaheldust. Oma aega ei eksisteeri enam sellisel kujul kui varem, seda tuleb napsata siit ja sealt, sama on meie ajaga.

Peale Fredi sündi olin magamatusest meeletult närviline ja selliseid päevi tuleb praegugi ette mistõttu on olukordi, kus tõmban sae korralikult käima ja sageli täiesti pseudoprobleemide pärast. Oleme jõudnud järeldusele, et kõige suuremad tülid on meist mööda läinud ainuüksi tänu sellele, et oleme Sohniga mõned päevad üksteisest eemal. See on tõeline restart, sest iga nädalane taaskohtumine on alati rõõmus sündmus ja meie ees on taas valge leht, mida saame nädalavahetusega ära mäkerdada. Siinkohal mina oma tujudega, sest lähen viimasel ajal mega närvi kui Sohni jätab kasvõi ÜHE kommipaberi kuhugi vedelema ja peale Fredi sündi ei mõista ma absoluutselt enam ta nalju. Ma ei tea, kas keisri lõikuse ajal lõigati mu huumorisoolikas välja või tuleneb see hormoonidest või rinnaga toitmisest, kuid tihti naermise asemel ma nutan ta naljade peale ja mitte nagu "paar pisarat voolavad mööda põske alla nutt" vaid ikka "häälekas ja kogu hingest, rohkete pisarate ja tatti jooksva ninaga nutt".

Allikas: GIPHY.com

Ühesõnaga ma võtan kõike nii isiklikult ja mul pole õrna aimugi miks. Ma tõesti kartsin, et mind kimbutab sünnitusjärgne depressioon ja konsulteerisin isegi arstiga, kuid tema hinnangul on kogu see "segase eide" käitumine tingitud pigem hormoonidest ja väsimusest. Tundub, et selle põhjal on lootust taas normaalseks inimeseks saada. Kunagi.

Teiseks, kahe ja poole kuune beebi on esikohal, sest alates hetkest kui me Fredi oma kätele saime, muutus meie elu eesmärgiks see pisike ilmakodanik elus ja õnnelikuna hoida, maksku mis maksab. Rinnaga toites on ta 24/7 üks osa minust. Kui Sohni küsis, et kuna on meie aeg, siis mul kargas pähe küsimus, et miks suhtenõustaja, kelle juttu ma kord podcastist kuulasin, ei täpsustanud, mis east alates need lapsed sinna neljandale kohale seada. Tõesti oleme ennast Sohniga tahaplaanile jätnud, kuid me alati rahustame end sellega, et see on ajutine.

Kuna Fredi on alles nii pisike, siis peame omavahelist kvaliteetaega leidma kodustes tingimustes. Kahekesi välja minemine on tuleviku muusika. Kuidas see meie aeg tavaliselt välja näeb? Näiteks nii. On olnud mitmeid kordi, kus oleme kokku leppinud, et paneme Fredi magama ja näpistame selle tunnikese meie aega. Mõeldud tehtud. Fredi on siiani ööunne jäänud kella üheteist või kaheteist ajal öösel. Panen valge müra käima ja mõne minuti pärast näen, kuidas Fredi silmad on juba pooleldi kinni vajunud. Järsku lõhestab valge müra sahinat Sohni norskamine. Nii palju siis meie kvaliteetajast. Poen voodisse ja panen käe Sohni kintsu peale, kehval ajal käib kah. Vähemalt on väikegi kehaline kontakt loodud ja see välistab päris võõraks jäämist.

Inimene leiab alati vabandusi. Tegelikult saan minagi piima välja pumbata ja koos Sohniga midagi põnevat väljaspool koduseinu ette võtta. Pealegi kui ma üks päev kodu ei korista, siis see ei mattu veel pasakihi alla ning pesemata pesu punnitab nii või naa üle mustapesukorvi, kas ma seda tühjendan või mitte. Ka selle arvelt saaksin ju veidi aega endale ja mehele pühendada. Tean paare, kes silmagi pilgutamata jätavad oma paari kuused lapsed kellegile hoida, et saaksid peole minna või pidada kahekesi ühe minipuhkuse. Tean ka naisi, kes lõpetavad rinnaga toitmise varakult, põhjendades seda sellega, et muidu ei ole elu, tihti ka seetõttu, et pisibeebi kõrvalt tehakse tööd. Ma ei mõista kedagi hukka, käige, tehke ja olge, jumala eest, kui teil on hea tugivõrgustik ja olete valmis oma lapsest/lastest pikemalt eemal olema. Fakt on see, et meie pole selleks veel valmis, et Fredit kellegi hoole alla usaldame ja temast pikalt eemale viibime. Ühe sammu võrra oleme siiski edasi liikunud. Maal Sohni ema vaatas last, et saaksime koos saunas käia. Mäletan veel siiani kui võõras tunne oli peale lapse sündi kahekesi saunalava peal istuda ja üksteisega tõtt vaadata. No võtsime kolm leili ja kobisime ruttu tuppa Fredi juurde tagasi. Taaskord napsasime selle 15 minutit nö. meie aega.

This is how we roll!

Kuidas teie leiate laste kõrvalt seda "meie aega"?


Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida selle blogi kaudu (paremal rippmenüüs leiad JÄLGI nupu), Facebookis ja Instagramis @kunasohnikojutuleb 😉.