Mis teil see suhtestaatus nüüd siis ongi? Elukaaslased te justkui pole...

Kunagi üks hea tuttav ütles mulle, et oma tulevasega võid kokku trehvata kõige ootamatumates kohtades, täiesti vabalt ka tänaval. Ma naersin ta välja ja teatasin resoluutselt, et see pole iial võimalik. Me tutvusime Sohniga Soomes ning kui natuke saladuseloori kergitada, siis nägime esimest korda üksteist just nimelt tänaval.  Meie oleme ehe näide sellest, et on küll võimalik ja võid veel täiesti toreda inimese otsa "komistada" 😃. Üks tarkus selle juures oleks veel see, et ära iial ütle iial. Tutvumislooga lähen detailidesse võib-olla mõni teine korda aga võib-olla üldse mitte kunagi, eks näis 😏. 

Meie kohtumise ajal elas Sohni püsivalt Soomes ja kuna meil hakkas asi kohe omavahel susisema, siis oli Sohni kolm nädalat Soomes ja nädal Eestis koos minuga. Kui Sohni tööl oli, siis helistasime päevas umbes 100 korda ja õhtuti virutasime veel korralikult videokõnesid otsa, mis vahel kestsid lausa poole ööni. See on see armumine ja kogu see algus. Igatahes need kolm nädalat läksid kord kiiresti ja kord nad venisid nagu tatt. Nüüdseks, tänu töökohtade vahetusele, on Sohni jõudnud sellesse punkti, kus ta käib Eesti igal nädala lõpul. Te võite mõelda, et mida ma siin vingun üldse ja kas on vaja suurt "Sohni koju tulemise aktsiooni" samal ajal kui mõni naine näeb oma meest kuus korra, kahe kuu jooksul korra või hoopiski kvartalis korra. Vastus sellele kõigele on siiski see, et Sohni on vaeva näinud, et endale sellise graafikuga tööd saada ning kõik on ju valikute küsimus, kas pole. Me ikka lõpuks tahame üksteist iga päev näha mitte vaid nädalalõppudel. Teiseks meie peresisene aktsioon on pigem meie proovile panekuks, arenguks ja mugavustsooni lõhkumiseks ehk siis see on meile midagi palju sügavamat ja suuremat kui esialgu võib tunduda. See "ma pean käima Soome tööle, teisiti ei saa" on täielik jama jutt ja tegelikult on lahendusi mustmiljon ning meie otsimegi ja proovime neid tasapisi järele. 

Kogu sellele elukorraldusele mõeldes on tihti tulnud jutuks, et millist suhtestaatust me siis kasutada saame, kui me ei viibi igapäevaselt ühe katuse all, pole abielus ning meil pole ka ühiseid lapsi (veel). Igatahes sellise teema tõstatas kord minu tuttav ja see jäi mind kummitama mistõttu otsustasin teha natukene sellest siin juttu.

Esiteks, kes üldse tuleb sellise asja peale? Olgem ausad meie suhtestaatuse üle arutamine on mõnes mõttes juuksekarva lõhki ajamine, aga naistele meeldib mõningaid lihtsaid asju jube keeruliseks mõelda 😂. Sohni ütleks, et selle teema võib kategoriseerida PAANIKAOSAKONNA RUBRIIGI alla. Lisaks see suhete teema on üldse väga mitmekesine, sest te ei kujuta ette kui kirjud võivad mõnede pendeldajata suhted olla ja võõrad pole ka kaksikelu harrastajad, kel üks naine elab rõõmsalt lastega Eestis ja teine on võetud näiteks Soome ning kumbki naine ei tea üksteise olemasolust mitte kui midagi. Ma olen alati imestanud nende meeste tragidust. Tegelikult on see omamoodi meistriklass- kogu see planeerimine, logistiline pool ja laitmatu mälu, et kõik valed/vabandused ikka meeles püsiksid, mis viiksid vahele jäämise võimalikult miinimumini.

Allikas: GIPHY

Juhul kui keegi teab mõnda sellist aktiivset mehehakatist, siis ma olen alati tahtnud teada, kuidas tal selleks kõigeks aega, raha ja närvi jätkub ning kuidas käib puhkuse jagamine. Kas täpselt pooleks, et pool puhkust veedetakse Eestis oleva perega ja pool Soomes? Üks variant on valetada Eestis elavale naisele, et puhkust üldse ei võta välja ja põrutada samal ajal Soomes oleva naisega kuhugi reisile?  Ühesõnaga väga intrigeeriv, kas pole. Juba hakkan liialt heietama, aga tahtsin selle ära mainida 😊.

Tagasi meie juurde…..

Igatahes üks mu tuttav ütles, et ma ei saa öelda, et oleme Sohniga elukaaslased kuna tegelikult me juskui ei ela igapäevaselt koos. Lihtsalt öelda, et oleme suhtes on ka kuidagi maru nadi. Samas Sohnit kellegile tutvustades ma ütlen alati, et ta on minu elukaaslane. Kas siis vabaabielu passiks paremini kirjeldamaks meie suhtestaatust? Taaskord on see väljend miski, mida me omavahel ei kasuta ja see käib elukaaslasega suhteliselt samasse kategooriasse minu arust 😃. Mis variandid siis meil veel on? Visiitabielu või visiitkooselu? Issand, ma ei tea miks, aga see visiit-värk oleks nagu ma viibiksin kuskil kinnipidamisasutuses, kus Sohni mind aegajalt külastamas käib niiet see langeb samuti välja.  Just mõtlesin lennult välja päris hea suhtestaatuse- pendelelukaaslane või pendelkooselu, kus üks suhte osapool pendeldab Eestis elava pere ja välismaal paikneva töö vahet. Kuhugi üritusele minnes ütlen, et saage tuttavaks tema on Sohni minu pendelelukaaslane 😂.

Allikas: GIPHY

Nali naljaks eks see on lõpuks igaühe isiklik asi, kuidas nad sellise elukorralduse juures oma suhtestaatuse koha pealt kokkuleppele jõuavad, kuid see oli väga huvitav tähelepanek minu tuttava poolt ja ütlen ausalt, et pani selle asja üle paratamatult mõtlema. Tähenärijatele läheb see kindlasti peale. Tuttav muidugi lisas, et varsti saan Sohnile öelda, et ta on minu lapse isa ja see pidavat mind edaspidi välja aitama kogu sellest suhtestaatuse rägastikust.  Õige ta tegelikult ju on kuigi keegi teine pole kunagi mõelnud meie suhtestaatuse õigsuse või korrektsuse peale kaasaarvatud meie ise😃. Siiski üks tore inimene osutas sellele tähelepanu.

Vot siis sellised lood siinpool sood.

Mida Teie arvate kogu sellest suhtestaatuse teemast, kui kaasa on enamus aja võõrsil? Millise suhtestaatuse te sellisel juhul valiksite? Kui kellegil on kogemusi kaksikelu osas siis andke endast märku kuna eelpool mainitud küsimused vajavad vastuseid 😁

Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida selle blogi kaudu (paremal rippmenüüs leiad JÄLGI nupu), Facebookis ja Instagramis @kunasohnikojutuleb 😉.