Juttu mitte millestki midagi

Pilt: Joshua Newton on Unsplash

Nagu võis eelmises blogipostituses lugeda, siis Sohnil oli nädalane puhkus koos ekstraga, sest tänu pühadele ei läinud ta Soome tagasi pühapäeval vaid hoopiski esmaspäeva õhtul. Teate see pühapäev on üldse meil kujunenud kohe kindla meeleoluga päevaks, Sohni on ärasõidu päeval kordades mõtlikum ja tõsisem kui tavaliselt. Kohe on tunda teistsugust energiat elamises, sest ega temal on raske ära minna ja minul on kurb teda taaskord tööle saata. Seekord jäi see täitsa ära. Meil üldse terve eelmine nädal laupäeva tunne peal kuna pole kumbki harjunud, et nii palju saame järjest koos aega veeta. Sohni ongi hetkel juba Soome poole teel ja minul tuli suur isu ja tahtmine lihtsalt kirjutada mitte millestki midagi.

Alustan kohe kohe lõppevatest pühadest. Ma ei mäleta kuna ma oma täiskasvanuea jooksul Jaanipäeva ajal nii korralik ja virk olin. Igal aastal oleme ikka midagi huvitavat ette võtnud. Näiteks eelmisel aastal tähistasime seda üldse Soomes. Sellel aastal hoopis teine muusika. Raseda kõht juba küllaltki suur, et minu liikumistempo on kordades aeglustunud. Ausalt ma oma peas jõuan ikka tantsida ja ringi tammuda, kuid reaalsuses mitte enam nii nagu varem. Sohni ikka naeris, et mis tantsu sa küll vihtuma minna tahad ise tuled teo tempos trepist üles. Pean ära märkima, et elame esimesel korrusel ja no kepsutades tõesti enam ei saa. Üle lõkke hüppamine oleks lausa kauge unistus, sest sellega pole ma ükski aasta hakkama saanud, küll on julgusest puudu jäänud või on peo edenedes see üldse meelestki läinud. Rasedana lausa võimatu isegi sellist mõtet peas mõlgutada. Kihkusin küll peole, aga lõpuks otsustasime seekordsed pühad siiski kodus veeta. 

Kodus olemisest hoolimata oli tore, sest tegemist on meil kõvasti eelkõige remondi näol. Vahel on elus just selliseid päevi, kus saab kõik poolikud asjad tehtud. Lihtsalt peas muudkui käib ✅✅✅✅✅, super lihtsalt. Umbes sellise tunde mulle ka seekordne Võidupüha jättis. Kõik sujus ludinal, ei märganudki kuidas päev juba õhtusse jõudis. Meil käisid ka teiselt poolt Eesti otsa külalised, kes tõid 3 koti täit beebiriideid ja sõbranna oli meile ka mähkmetordi teinud. Meil nüüd täitsa esimesed mähkmed elamises, appi kui võõras, sest ma pole endiselt kuidagi harjunud mõttega, et varsti saame oma beebit kätel hoida. Palju sai koristatud ja kraamitud ning isegi lapseriideid sorditud KASTIDESSE, sest seal me hetkel elamegi. Sortisin enda riideid ka läbi, sest on asju, mis ammu ilma enam mulle selga ei mahu ja ruumipuuduse tõttu olin need sunnitud keldrisse viima, kus paikneb veelgi suurem kastide hunnik ja ehitusprahtide kuhjad. Marakrati tuba oli ajaga muutunud parajaks kolikamberiks, sealt leidus kõike ehitusmaterjale, erinevaid tööriistu ja muud läbu. Sohni võttis kätte ja kraamis selle puhtaks, sest varsti varsti jõuame remondiga sinna. Nüüdseks on tegelikult seis selline, et oleme alla keldrisse ikka sellise segaduse korraldanud. Ma arvan, et enne kogu korteri remondi lõppu polegi mõtet selle puhtaks kraamimise peale mõeldagi.

Seoses beebiga oli meie peres üks võit tegelikult veel. Nimelt on meie kõhubeebi pigem selline aktiivne tüüp. Liigutusi olen juba pikalt tundnud, kuid Sohni sai alles nüüd seda tunda. Nii naljakas, aga nii kui Sohni nädala lõppudeks koju tuli, siis marakratt ei liigutanud no kohe mitte üks teps. Esimene kord oli juba terve päeva täielik vaikus ja liigutama hakkas momentaalselt alles siis, kui Sohni magama jäi ning keskmiselt kõvemini nohisema hakkas. Proovi sa ise magama jääda, kui keegi siblib su kõhus ringi, omaette tegu. Alguses valdas mind ikka väike paanika kui laps terve päeva vaikuses passis ja isegi uurisin kuna ma pean arstiga või mõne nõuandlaga ühendust võtma. Eelmisel nädalal oli Sohnil aga puhkus. Tundus, et ka marakratt sai aru, et see mees siit nii pea ei lahku ja peab temalegi seda rõõmu valmistama ning sõbralikult kontakti looma. Ühel õhtul pani Sohni käe kõhule ja marakratt müksas kolm korda vastu Sohni kätt. Oh, seda meie rõõmu 😃.

Rõõmsamatelt teemadelt aga hoopis tõsisemate juurde. Lugesin natuke aega tagasi Getter Gets Better blogi, kus ta kirjutas põgusalt blogimise pahupoolest. Ühesõnaga kui huvi pakub, siis saad seda lugeda siit. Just need sapised ja vihased kommentaarid, üleüldse vihkamine on mind päris korralikult ära hirmutanud ja see on ka olnud põhjuseks miks ma blogi avamisega venitasin. Lõpuks Sohni lihtsalt tegi selle ära.

Täna ma avastasin, et mul pole reaalses elus midagi nii paksu nahka kasvatatud kuigi kogemuste pagasit vaadates juskui peaks, aga ikka nõnda õrna hingega. Selle blogi puhul pole ma mingisugust negatiivset vastukaja saanud, VEEL. No ei saagi olla kuna ma olen seda pidanud kõigest hädised kuu aega. Hetkel mulle tundub, et päris elus jääd hoopis palju kergemini teistele hambusse kui siin nö. virtuaalmaailmas. Ikka räägitakse sinust jutte, mis ringiga sinuni üks kord jõuavad. Kuulujutud on sellised, mis edasi rääkides saavad külge uusi varjundeid ja vürtsikaid lisasid ning kui nad lõpuks sinuni jõuavad siis mõtled imestunult, et kas selline asi üldse saab võimalik olla. Sa mõtled, et sul on ükskõik mida keegi kuskil sinust arvab või räägib. Mõtled, et milleks pead üldse sellise totrusega oma peakest vaevama, kuid kuidagi need sõnad ikka suudavad pugeda su naha vahele ja meele mõruks muuta ning tunned kuidas vererõhk paratamatult tasapisi tõuseb ja rasedusega oled paratamatult kuidagi palju tundlikum. Päev on justkui rikutud. Ma ei kujutaks ette, kuidas stoilise rahuga pealt vaadata kui mind, Sohnit või marakrati peedistatakse tänu sellele blogile või selles blogis. Jah, päris elus saavad sulle haiget teha ikka inimesed, kes sind tunnevad ja see on kordades hullem. Siin blogis saab sinu pihta paska loopida iga Malle või Kalle, valimatult, aga sinu jaoks on nad lihtsalt mingisugused inimesed kuskilt kelle nägugi sa ei tea ning siis pole see sapine või negatiivne kommentaar sulle nii olulise tähtsusega. Lisaks seljuhul ei tunne nagu oleks su usaldust kuidagi kuritarvitatud või sind kuidagi viisi reedetud.  Kahtlemata võib elus ikka igasugu situatsioone ette tulla ka siin blogis.

Olen lugenud, et peab väga põhjalikult mõtlema, mida blogis kirjutad, aga kui ma peaksin igas oma kirjutatud sõnas kahtlema, siis kaotab blogi üldse mingisuguse siiruse või eheduse. Emotsioon ju nö. müüb ja mina olen ikka paganama emotsionaalne inimene. Sain täna taaskord sellele tõestust. Ühtlasi sain ka umbes oma sajandat korda õppetunni, et mitte kedagi ei saa siin ilmas usaldada. Maailm on kirju ja veel kirjumad on inimesed.

PS! Peame Sohniga marakratile parema blogi nime mõtlema. No midagi inimlikumat võiks ju olla.

Kuidas teie tulete toime negatiivsusega?



Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida selle blogi kaudu (paremal rippmenüüs leiad JÄLGI nupu), Facebookis ja Instagramis @kunasohnikojutuleb 😉.