Lõikelaud alati ei aita

Kui ma lugesin seda sisekujunduse grupist, siis ma lõin pea kuklasse, et õhku lasta kajaka hüüdele sarnanevat naeru. Andes edasi mu mõtet, et kulla kommenteerija su silmad on veel vähe näinud, sest lõikelaud mõnedel juhtudel ei aita, oh ei. Ja meil on näide omas käest võtta

Kui te pole eelmist postitust lugenud, siis saad seda teha SIIN. See aitab ehk paremini mõista, millest see postitus pajatab. 

Igatahes S silus seda tasapinda enne paigaldamist kolm päeva Osmo õlivahaga, mis haises jubedalt ja pidi peale igat võõpamist tohutult kaua kuivama. Kuid nii palju kui S vähegi uuris, siis Osmo õlivaha soovitati kõige enam. Lõpuks seadis S tasapinna omale kohale ning ma tunnistan, see oli ilus. Hubane ja meie täsipuidust köögimööbliga nagu kokku loodud. 

Jah just, OLI ilus, sest umbes järgmisel päeval ma asetasin sellele supikausi, mis jättis tasapinnale esimese suure ringja jälje ning minu suur õnnejoovastus oli haihtunud nagu ka see Osmo õlivaha, mis kunagi oli seal supikausi all, kuid enam mitte. Ei läinud kaua aega kui see õlivaha lihtsalt jupp jupi haaval meie pinnalt põhimõtteliselt maha kulus. Ja siis hakkasid meie lõikelaudade alla ilmuma S-i algatusel kõiksugu käterätikud ja lapid, et töötasapinda võimalikult palju hõõrdumise eest säästa. 

Te ei kujuta ette kuidas mulle need lapid üldse ei meeldi, sest nii kui ma otsin käterätti või tolmulappi on need juba kuhugi millegi alla torgatud. Lapid jõudsid ka kohvimasina alla, mis oli, nagu hiljem selgus väääääga suur viga, sest selle alla tekkis paratamatult niiskus, mis omakorda viis selleni, et töötasapinnale ilmusid praod ja lõpuks ka hallitus. Ütleme nii, et liigse tasapinna kaitsmisega me keerasime asja ikka pöördumatult pekki. 

Selline seis vaatas meile vastu kohvimasina alla pandud lapikese alt. Samas ma alati mõlgutan, et kas meil jäi miski tegemata, et see Osmo õlivaha puitpinnalt otsustas maha kuluda. See on ehk küige suurem müsteerium. 

S ei kiirustanud ka silikoniga töötasapinna ääri ära tegema. Meil on kombeks, et taolised viimased lihvid tehakse alati tükk tükk maad hiljem. Kuid me ei osanud ka ette kujutada, et Fredi hakkab meie kraanikausis kuumade suveilmadega end jahutamas käima ning kuni siiani meeldib talle minuga koos nõusid pesta. Ja niiskus, kulla inimesed, kohe üldse meie puidust tasapinnaga kokku ei käi. Oh ei. Me nüüd märkasime, et just see kraanikausi poolne olev osa töötasapinnast on veidi kaardu tõmmanud. Ilmselgelt mängib siin ka väga suurt rolli meie tegemata töö ning lapihullus.  Ühesõnaga ärge teie neid vigu tehke kui otsustate samuti täispuidu kasuks, eksole 😉. Lihtsalt põgus soovitus ja meeldetuletus, et pliiis õppige meie vigadest. 

Pole saladus, et täispuidust töötasapinnal on omajagu miinuseid. Naljakas, et kui ma ühte artiklit köögi töötasapindadest, lugema sattusin, siis ühe plussina oli seal välja toodud, et kõiksugu kriimud ja täkked saab maha lihvida ehk töötasapinda on võimalik uuendada. Vabandage, kuid lihvimistöö on üks kõige ebameeldivamaid töid üldse ning seda kuidagi plusside alla liigitamine pani mind imestusest kulme kergitama. 

Kuna me osa oma hubasest tasapinnast suutsime nässu keerata, siis me hetkel olemegi kahe vahel. Kas selle kaardus ja hallitanud osa uue täispuidust tasapinna vastu välja vahetada, võtta ette see tüütu lihvimine ning proovida mõnda muud vahendit, millega töötasapinda seekord katta või teha kopsakas investeering ning tellida tehiskivist töötasapind? Kuid ühte ma ütlen, et see täispuit ei kannata kohe kindlasti niiskust, hõõrdumist, kuumust ning ega see lõikelaud ka siinjuures mingi imeloom ole.

Igatahes sain selle töötasapinna jutu nüüd hingelt ära 😌.

Adios amigos!

Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida Facebookis ja Instagramis 😉.