Rikun siinse vaikuse

Kui sa avastad, et Käol on terve hunnik rabarberit ning teed sellest siirupit ja tuled täitsa ulmselisele ideele hakata rabarberi mojitosid müüma. Nii võib juhtuda vaid meiega 😆. Ma lihtsalt ei leidnud paremat pilti, mida siia panna. Pole enam harjunud ainult oma jalgu, käsi ja selga pildistama.

Üle mitme kuu ma põikasin blogissr ja jäin mustandeid sirvima. See on jaanuaris kirjutatud postitus, mis jäi avaldamata. Miks? Ma ei kujuta ette, kuid see on imeline võimalus mitme kuu taguseid katsumusi ja elu-olu teile natukene valgustada. Olen nüüd kõvasti puhanud ja oma energiavarusid täiendanud ning soov taas miskit kirjutada on ütlemata suur. Kuid alustuseks avaldan aasta alguses kirja pandud mustandist, mis teid aitab veidi meie elumuutustega rohkem kurssi viia.  

" Tere kõigile! Muidugi ka head seda aastat, sest isegi kui ma salamisi mõtlesin, et enne uut aastat põikan siit läbi ja räägin kui vapustavalt vinge 2021 minu jaoks oli, siis ei jõudnud ma mitte üks teps siia lobisema. 

Ma küll arvasin, et lähen siin kooli 0.75 kohaga ja mu elu läheb endises rütmis nii nagu varem. Jõuan Pupsikuga tegelda, palka teenida, blogida, olla hea ema ja naine. Ütleme nii, et see ausalt tundub liiga ilus, et tõsi olla. Ja see polegi tõsi, sest koolielu tõmbab mind totaalselt tühjaks. Laupäeviti ma taha olla kõige ebaproduktiivsem inimene planeet Maal. Ainus liigutus, mida ma meeleldi teeksin, on lamasklemine. Ma ise mõtlesin, et äkki ma lihtsalt harjun veel kogu selle uue rütmiga. Või on asi selles, et ma olen süsteemitu ja ei suuda oma aega piisavalt planeerida. Kurat seda teab, kus see konks on. 

Lisaks sellele on mul veel ühed ootamatud uudised. Sohni jättis detsembris kogu selle Soome töö, kus see ja teine ja asus juba täiskohaga Eesti tööle. Muidugi see Tallinna vahet sõitmine tõi aasta alguses mulle ka täiesti ootamatu südari, kus härra tööle sõites libedaga rihtis päris korralikult teepiirdeid. Ja viimased kaks nädalat oleme me selle plekirisuga tegelenud. Ei jõudnud me sellele veel teha kaskot ega miskit. Ja härra Soomest Eesti naasmine sõna otseses mõttes viis ta kohe ka pankrotti. Mina olin oma kae esimesest palgast väikest viisi puhvrit kogumas, sest palgatööle asudes oli minu suurimaks eesmärgiks alustada investeerimisega. Ütleme nii, et plekirisu remondi esimene hinnapakkumine oli 2500 eurot ja ooteaeg 2 kuud. Tundub paljulubav, kas pole. Milline imeline aasta algus. Tõesti!

Kas te mäletate, et ma alustasin selle blogiga. Olles jumala rase ja kartes, kuidas ma beebiga üksinda hakkama saan tulgu see mees kähku püsivalt tagasi. Me seadsime eesmärgiks viis aastat ja härra viskab vasara nurka ning naaseb Eesti. Kulus hoopiski kolm aastakest. Kuigi ma mäletan, et täpselt kolm aastat tagasi tundus see kõik nii võimatu missiooniga kuna ma plaanisin hakata täiskohaga ettevõtjaks, aga siinkohal tegin kiired korrektuurid kuna mu vaimne tervis karjus vahelduse järele. Ja ilmselgelt koolis on selline tamp peal ning iga jumala tööpäev on erinev eelmisest. Väljakutseid jagub ning eks see töö baseerub ju ainult suhtlemisel. Lisaks veel kõik pinged kuna Fredi käis lasteaias taktiga nädal aias ja siis nädal või paar nädalat kodus haige. Iga pühapäev hoidsime hinge kinni, kas saame ta lasteaeda viia või mitte. Töötav ema pole teps mitte lihtne ülesanne. Ma tõesti mõtlen aeg-ajalt, et miks ma temaga kodus olles hädaldasin või noh ventileerisin, kui raske see eluke koduses rutiinis küll on. Näed sa, see lapse kasvatamine sai tööle minnes hunnikus uusi varjundeid juurde. 

Üldse on eluke kuidagi teistmoodi peale seda ootamatut otsust kui Härra resoluutselt teatas, et tema enam üle lahe ei sõida. Kuid, kui ma mõtlesin, et härra lõplikult ühe katuse all elamine on ainult liblikad kõhus ja armastus õhus, siis pagan ma võiksin isegi aeg ajalt öelda, et meie mesinädalad on lõplikult läbi. Uus peredünaamika, millega on vaja nüüd harjuda. Samas koos last kasvatada on ikka suur lust ja lillepidu. Lõpuks on minul ka see kavandatud võimalus last kellegile üle anda, kui kannatus hakkab katkema. Te ei kujuta ette kui paganama mõnus tunne see on. Ja Fredi on muidugi ülimalt rahul, et tema paps siin iga õhtu koju tuleb."

Vähemalt on teil natukene nüüd aimu, millega meie jaoks aasta 2022 alguse sai. Kui ma mõtlen tõsiselt, et peaksin selle blogi nime nüüd ära vahetama. Kui kellegil on vahva nimi varrukast võtta, siis andke teada? 

Kunagi jälle, kuid ma ei oska lubada kuna 😉.

Adios amigos!