Õpi ükskord ometi see kell selgeks! Pliiiis, kui raske see olla saab?

"Kas sa istud potil? Nalja teed või? Me peaksime praegu juba koduuksest välja minema, kui sa tahad õigeks ajaks juuksurisse jõuda," pahandasin Sohniga, kes samal ajal rahumeeli WC-s aega surnuks lõi.

. 

Allikas: GIPHY.com

"Rahune, aega on ju veel" ütles ta mulle ülimalt rahuliku häälega, tõstes telefonist pilgu üles ja vaadates mind segaduses ilmel. "Sinul on tõesti aega lademetes käes, samal ajal pean mina asju pakkima, last toitma ja ta minekuvalmis seadma!" läksin ma tema zen-oleku peale aina enam närvi, turtsudes nagu vana vene sapikas mööda elamist ringi.

Rabele nagu segane ja selle tulemuseks on see, et mees ja lapsed näevad vinks-vonks välja ning siis olen mina, kellel juuksed sassis, higihais kergelt immitsemas kaenla alt nina sõõrmetesse, nägu sama hall nagu surnul, sest ilmselgelt ei jõudnud ennast jälle sättida või kasvõi kulme kiirelt üle võõbata. Kõigele lisaks oli Fredi juba unine andes sellest pideva jauramisega igal sammul märku.

Taoline hullumaja kehtib meie pere puhul siis, kui otsustame viimasel hetkel pikema sõidu ette võtta. Hommiku kohvi juures arutasimegi, et mõistlik on peale Sohni juuksurit põrutada otse edasi tema vanemate juurde maale. Sellel päeval oli sõbrapäev, passlik tegu aeg veidikeseks maha võtta. Kuna sõbranna lapse sünnipäevale minek aga ka minispa puhkus jäi Fredi nohu tõttu ära, siis panime panused maal olevale kümblustünnile ja saunale. Vaheldus seegi. 

Lapsega kuhugi mitmeks päevaks minek tähendab põhimõtteliselt terve kodu kaasa pakkimist. Just selle ülesande olen ma enda peale võtnud, sest Sohni on mees suutes suurema vaevata kogu perele vajamineva kraami seljakotti ära mahutada. Sellega ma riskida ei taha. Mina olen pigem selline, kes võtab rohkem asju alati kaasa kui vähem. Ainuüksi meie riideid peab lapsega topelt ja enamgi kaasas olema, sest ta kipub ikka veel oksendama igale poole. Fredi on autos mind isegi suutnud täis pissida. Lisaks on temast saanud suur maailmaavastaja, mis omakorda on toonud kaasa omapärased harjumused, näiteks tissitades ta teeb pause selleks, et aeg-ajalt uurib, kust ja kuidas see toit ikkagi tuleb, mis tähendab piima pritsimist igasse ilmakaarde, tema nägu on seda täis ja tihtilugu saan minagi oma osa. Tootlikus on mul kõva. Ühesõnaga kõik on vaja IGAKS JUHUKS kaasa võtta. Sohni ülesandeks on kogu tavaar, mis tavaliselt võtab enda alla enamuse esiku põrandapinnast kenasti sõiduautosse paigutada. Mängib nagu tetrist, kuid klotside asemel lapse vanker ja tosin kotti.

Olin vahepeal jõudnud otsapidi kööki, kus avatud külmkapi ukse ees seistes ragistasin oma pead, mida toidukotti pista. Kuna jälgin toitumiskava, siis väljasõitudele, kas teen toidu valmis või ajanappusel pakin toidukraami kaasa. Sohnigi on toitumiskava usku pööratud mitte 100%-lt, kuid pakun, et 75% on ta kavas küll niiet pidin hoolitsema mõlema kõhutäie eest. WC-s lõpetanud sammus Sohni otsejoones elutuppa. "Tundub, et ma olen sind tagant kiirustades ikka korralikult välja koolitanud, kuid ma ei saa aru, miks sa nii närviline oled, meil on veel piisavalt aega. Peame alles tunni pärast välja sõitma." 

Pagan küll, näen kuidas ta peas lendavad ringi suured küsimärgid. Kui mitu korda ma pean ütlema, et me jääme hiljaks ja ta võiks lõpuks ometi ennast kiiremini liigutama hakata. Alles ma pärisin temalt, kui palju see kell on ja tõesti oleksime pidanud juba ammuilma sõitma hakkama. Mina ei saanud aru, miks ta mökutab ja Sohni ei saanud aru, miks ma turtsun ja kiirustan. Segadust kui palju. Nähes, et mu aju ei võta mitte mingisugust uut informatsooni vastu pani ta lapsele õueriided selga, pistis ta turvahälli, mille paigutas elutoas avatud akna alla. Põnn jäi koheselt magama nii kui värske õhk tema nina puudutas ja maad võttis vaikus. Hakkasin kiiresti telefoni otsima, sest oma silm on kuningas. Tõepoolest, meil oli tunnike aega Sohni juuksurini.

 

Hingasin kolm korda sügavalt sisse ja välja, tegin kohvi ning hakkasin rahulikult ennast sättima kuigi olin juba leppinud mõttega, et endale saan aega pühendada alles autos. Rahunesin maha ja vajusin piinlikust tundes maa alla, sest Sohni lihtsalt jõllitas mind muigel ilmel ja natukene ikka tegi minu kulul nalja ka, mille olin täitsa välja teeninud, sest see pole esimene ega ka teine kord nii teha.

Kui paljudel on suureks mureks pidevalt igale poole hilineda, siis minul on viimasel ajal uus trend minna igale poole tund aega varem. Kolmapäeval läksin Frediga arsti juurde kontrolli. Istusin seal arstikabineti ukse taga, muutudes juba kärsituks, sest 10 minutit tagasi pidi meie aeg olema, kuid pereõde ei kutsu meid ikka veel sisse. Võtsin telefoni kätte, et vaadata korraks kella, enne kui kabineti uksele koputan ja ennast lapsega uksest sisse suruma hakkan. Mu imestus polnud enam suur, kui märkasin, et olin tund aega varem kohale läinud. Õnneks võttis arst mind varem vastu, aga piinlik oli ikkagi. Väga piinlik kohe. Proovin end parandada ja edaspidi telefoni kella puhul vaadata ka kahte esimest numbrit, mitte ainult kahte viimast 😂🙈. 

Vot sellised lood on minuga.

Mis seis teil on, kas olete parandamatud hilinejad või jõuate alati igale poole õigeks ajaks?

Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida selle blogi kaudu (paremal rippmenüüs leiad JÄLGI nupu), Facebookis ja Instagramis 😉.