Otse põhisisu juurde

Pasane hommik

Tunnen, kuidas Fredi väike sõrm uuristab mu ninas. "Kas tõesti on juba hommik?" imestan. Ma ei lase sellest väikesest vahejuhtumist ennast segada ja peidan nina tekiääre alla, podisedes Fredile, et soovin viis minutit veel magada, eeldades oma puhkerežiimil oleva ajuga, et neljakuune laps mõistab mind. Loota ju võib. Järgmisel hetkel tunnen, kuidas väike jalg uuristab mu ribide vahel. "Vahi, sellised piinamismeetodid on väikesel ilmakodanikul juba selgeks saanud. Ahh, ta on ikka nii andekas, tõeline geenius," mõtlen ma, silmi endiselt kinni hoides. Ma ei lase ka sellest häirida ja nihutan ennast Fredist eemale, umbes nii kaugele, et ta saab heal juhul mind varbaga riivata. Fredi ei anna alla ja keerab ennast ülima kergusega kõhuli jõudes seeläbi täpselt mu külje alla. "Kaval poiss," kiidan teda mõttes ja proovin uinakust veel viimast võtta.

Järsku lõhestab idüllilist hommikuvaikust kurjakuulutav purin. "Savi! Fredi on siiani selline tiibutaja tüüp olnud ja vaevalt, et mingisugune koletise tema seest sekund tagasi väljus. Huvitav, kui kaua ta selle pisikese pätsiga vastu peab?" heietasin endamisi oma peas. Kontrolli mõttes avan ühe silma ja näen, et Fredi lõbusat näoilmet hakkavad tasapisi varjutama murepilved, iga sekundiga väänduvad tema pisikesed huuled aina enam alla poole kaardu. Selge, voodis vegeteerimisele võin selleks päevaks ametlikult punkti panna. 

Kargan püsti ja haaran oma beebi järele. Tõstan ta sirgetel kätel enda ette, et teatada peenikesel häälel "KAKAKONTROLLI AEG!". Teda seeläbi natukenegi lõbustada enne kui ta oma volüümi maksimumi peale keerab ja temast väljuv kisa mu kõrvad valutama paneb. Üldjuhul on see vigurdamine alati toiminud. Kuid sõnad tulid puterdava sosinana üle mu huulte ja pilk tardus Fredi rinnaesisel. Tema valge body oli võtnud kurjakuulutava pruuni varjundi, ulatudes KAELANIIII. Viskasin kiire pilgu voodile, olles tunnistajaks, et see sai just omapärased ristsed.
Allikas: GIPHY.com
Ammulisui voodit vahtides kummardusin Fredile liialt lähedale ja ta nägi head võimalust haarata peotäis juukseid oma tugevasse haardesse. Karjatasin valust, sest ta sai kätte just meelekohal oleva pahmaka, kõige valusam koht ÜLDSE. Ma ei liialda, kui väidan, et mul hakkas pihta võitlus elu eest, sest mu nägu ja kakast body lahutasid kõigest mõned hädised millimeetrid. Samas, mis see oma lapse kaka ikka teeb, eks? Ausalt, ma tõesti ei soovinud alustada oma hommikut nii tumedates toonides nagu pasaga kaetud nägu. Suure rapsimise peale sain ennast Fredi käest lahti rabeletud, muidugi päris suurte kaotustega. Jäägu see pahmakas siis Fredile mälestuseks raskest hommikusest lahingust. 

Pole ka ime, et terve elamine on minu juuksekarvu paksult täis, moodustades kõrbepalle meenutavaid kerasid, mis mööda põrandaid ringi veerevad. Nad on isegi Fredi mähkmetesse pidevalt ära eksinud ja Sohni pestud sokkide ümber kerra tõmmanud. Kusjuures Sohni alles hiljuti kurtis, et on neid leidnud ka oma bokserite küljest. Ja, ja kontrollisin neid vastu valgust, vaatasin luubiga, no täitsa minu omad. Nali, mul on oma ajaga midagi paremat ka teha, näiteks voodit ja last kasida. Sohni teatas, et see juuksekarva uputus on koguaeg olnud, kuid mina tema arvamusega ei nõustu, kohe üldse mitte. Nüüd vaadates seda sõjasaaki Fredi käes, kahtlen ma aina enam teoorias, et mu juuksed on hakanud täistuuridel langema. Pigem näib, et Fredi on see kurjajuur võttes sihikule pikad kiharad, eesmärgiga need kuni viimse karvani mu peas välja kakkuda, muutes mind kiilakaks.

See selleks, te kindlasti mõtlete, et mis sai edasi...

Jätsin selle pruunilaigulise voodi kus see ja teine ning tormasin ummisjalu vannituppa Fredit kasima. Ma avasin Fredi mähkmed ja mulle vaatas vastu suur pruun koletis. Lausa imeks pandav, et nii väike laps sellise vägiteoga hakkama sai. Mida tegin mina? a) hakkasin öökima b) tihkusin nutta c) pesin oma lapse puhtaks ja hakkasin suurest rõõmust tantsima.

Õige vastus on:
Allikas:GIPHY.com

Need ongi lapsevanemaks olemise rõõmud, pisikesed asjad või nagu lugeda just võis, siis meie puhul ka pruunid, vedelad ja haisvad, mis toovad naeratuse näole. Fredil on sünnist saadiks seedimisega probleeme olnud. Ta ainult triibutab ja me oleme juba kuid võidelnud tema punase taguotsaga, mis tähendab väga tihedat mähkmete vahetamist, seda ka öösel. Vahepeal seedimine läks paremaks ja siis tuli taas langus. Lisaks veel need vapustavad õhuvannid, kus Fredi, kohe peale mähkme ära võtmist, oma kahuri püsti ajab ja pissib absoluutselt kõik kohad täis (poisslapsega seotud rõõmud 🙈). Sellest "pissipeost" pole jäänud puutumata ei mina ega Sohni, rääkimata põrandast, temast endast ning seintest. Ta on isegi mõlemad vanaemad ära märgistanud. Seetõttu pidin ma suurest õnnest lakke hüppama, kui nägin seda äärest ääreni täis pasandatud mähet, mis andis märku, et võime taaskord punetavale taguotsale, öistele mähkmete vahetamistele ja rohketele õhuvannidele adjöö öelda. 

Jah, ma helistasin Sohnile, et temaga seda suursündmust jagada. Jah, ma tegin sellest ka pilti (või videoklipi, ei mäleta nii hästi enam) ja saatsin Sohnile tõestuseks, et ma ei mõelnud seda välja. Jah, ka temal oli väga hea meel. 

Laps ja voodi korda tehtud ja hommikune kohvi näpus leidsin ma ennast mõttelt, et kuna ma viimati üldse nii pisikesest ja nii ebameeldivast asjast (kaka oma aroomi poolest juba ei kuulu meeldivate asjade hulka) nii siiralt rõõmu tundsin. Tuli meelde, siis kui saime kööki selle viimase parketi jupi maha, mis polnud küll ebameeldiv asi, kuid silma tegi märjaks küll. Kõigest jupp põrandat aga töinasin küll omajagu, suurest õnnest muidugi. No näed! Tegelikult on võimalik igast lootusetuna näivast olukorrast pikkida välja midagi head, kasvõi sedagi, et rasked ajad ja situatsioonid on õpetlikud ja teevad meid tugevamaks. Või näiteks sedagi, et peale mõõna tuleb alati tõus. Muidugi kõiges positiivse nägemine on oskus, mis nõuab järjepidevat harjutamist, kuid mis teeb sinu vaimule ainult pai.

Mõnusaid positiivseid elamusi!


Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida selle blogi kaudu (paremal rippmenüüs leiad JÄLGI nupu), Facebookis ja Instagramis 😉.






Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Lapsed, surnuaed ja vaimud

Kindlasti mäletate ütlust, et kui majas vilistad siis maja läheb põlema. Selline vanarahva peen hirmutamistaktika, sest kes see viitsib vilinat kuulata. Ma ei saa aru miks otse ei öeldud, et lõpeta ära kuna see käib närvidele vaid mõeldi välja selline ütlus. Või näiteks see uskumus, et kui leib maha kukub siis sinu peret ootab ees näljaaeg. Ei teagi, kuidas seda nüüdsel ajal võtta, kas näljaajaks võib pidada perioode, kus raha pole poest lõhet ja kalamarja osta või singi asemel pead ostukorvi keeduvorsti suskama. Kui nii, siis me ei pidanud selleks leivaviilu maha kukutama vaid piisas sellestki kui viisime auto hooldusesse. Ja kui peegli veel ära lõhud, siis seitse aastat õnnetut armastust nagu niuhti olemas. Milleks see viimane ütlus küll hea oli? Mina ei suutnud sellele mitte mingisugust loogilist seletust leida, kuid kui väiksena sai oma esimene peegel ära lõhutud, siis panin paar pisarat just nimelt selle õnnetu armastuse osa pärast. See seitse aastat tundus talumatult pikk aeg 😂

Mis meil kodus toimub? AINULT ARENG

Sohni pani Soome poole ajama. Muide ta sai eelmisel nädalal Tallinn-Tartu maanteel oma esimese trahvi kiiruse ületamise eest, mis oli 33 eurot 😆. Nüüd on meil viik. Igatahes seekord remondi ja sisustuse juttu. Tahtsin sellest juba eelmisel nädalal kirjutada, aga siis olid päevakorras teised teemad ja teised tujud. Oleme nüüd kolinud oma vähese varanatukese vastvalminud magamistuppa. Kohe tunda, et Sohnil oli puhkus, sest siis saab midagi alati valmis. Magamistuba on hetkel ainus tuba, kus iga viimne kui liist ja pistik on paigas. Te ei kujuta ette kui hea tunne see on. Toa valmimine võttis poolteist kuud aega. Esiteks ei teinud Sohni siin täispikki tööpäevi ja lõviosa töödest sai tehtud ikkagi tema puhkuse ajal. Nüüd julgen väita, et ühest küljest on meie remont aeglane kuna Sohni teeb seda eelkõige nädalalõppudel ja ega ei saa eeldada, et ta jaksaks siin kodus peale väsitavat töönädalat veel täispikki päevi remondi näol lisaks teha. Teiseks on meie remont olnud aeglane rahadega m

Maja mõtted

Inimene ikka tahab seda, mida tal pole. Ja ütle mulle üks inimene, kes pole kasvõi kuskil sügaval sügaval enda sees unistanud oma majast. Meie korter on jõudnud lõpuks nii kaugele, et põrandad, laed on olemas ning enamus liistutki pandud. Tööd on vaja teha veel mööbli ja kodu hubasemaks muutmise kallal. Sohnil on suur hirm, et töö saab ükskord otsa, sest maja jutt tuleb päevakorda iga nädal. Tänagi saatis ta mulle ühe KV müügikuulutuse. Me niigi kolisime väiksesse alevikku korterisse, sest ega me kuhugi suurlinna kodu jaoks poleks pangast laenu saanud. Raha oli tagataskust korteri ostuks võtta ja last ka veel ei olnud. Asi siis oma kott kaenlasse võtta ning kasvõi džunglisse elama põrutada on?  Meile oli seda kolimist vaja ja ütlen ausalt, et eks ma ise läksin lihtsalt vooluga kaasa. Tegelikult meil mõlemal oli see mõte, et vaatame, mis saab. Kõik käis kuidagi nii spontaanselt ning ma ei kahetse selle juures mitte kui midagi. Korterit ostes olime 100% kindel, et see on kõigest üks vahe