Me läksime metsa, et põgeneda tsivilisatsioonist. Hea küll, põhjuseid selleks oli rohkem. Fredil oli kodus passimisest kopp ees ning vajas elamusi. Ühtlasi oli telkimine meie üks selle suve eesmärkidest.
Kuid telkimiskohta otsima minnes saime aru, et mets pole enam tsivilisatsioonist pääsemine. See kurinahk oli tsivilisatsiooni täis. Seda veel nädala keskpaigas. Pane kasvõi valgusfoorid püsti, et sind pikali ei joostaks (veidi liialdan, aga saate pointile pihta küll). Ma pean siinkohas silmas RMK lõkkekohti.
Meid ajasid taga kurjakuulutavad vihmapilved ja oht, et kohe kohe hakkab sadama oli sõna otseses mõttes ninaga tunda. Lõpuks juba kolmandas telkimiskohas luurele minnes hakkas ahastus peale tulema, sest õhtu oli käes mistõttu laagri ülespanekuga oli kiiremast kiirem. Sohni oli juba täitsa nõus mingisuguse lambi seltskonna kõrvale meie ajutise pesa üles seadma. Paraku minu idee telkimisest oli just nimelt minna metsa nautima rahu ja vaikust ning ilmselgelt ka privaatsust. Ma ei kavatsenud selles osas mitte mingisugust allahindlust teha.
Ei saa mainimata jätta, et Fredi ööunne suigutamise järel soovisime lõkke ääres veidi omaette olla. Kui tähtede seis on soodne ehk isegi koerte kombel saba liputades üksteist taga ajada ja üle nuuskida, sest teadagi, et see nõnda nimetatud meie aeg on defitsiitne kraam, mida lahkelt suurtes kogustes välja ei jagata ning kui ette visatakse kasvõi leivapuru jagu seda väärtuslikumat, tuleb kohe käed pikas selle järele haarata. Vihma korral mõtlesime lihtsalt sabasuled puhvi ajada ning ümber lõkke tantsida. Konservatiivsusele kaldudes tahtsin ainult koos oma mehega taolisi rituaalseid tegevusi läbi viia mitte seda kõike jagada kümne lisa silmapaariga. No ja, kes telkides öösel suure häda korral kaugele pissile läheb? Ikka lähed kähku telgi kõrvale tehes pissimises aasta rekordaja, sest hirm, et karu võib ühel hetkel su õlale koputada, paneb ikka kordades kiiremini tegutsema küll. Taaskord tahtsin uut rekordit saavutada pool meditatiivsesse seisundisse langedes. Ainuüksi mõte seda hetke võõrastega jagada oleks talumatu ja häiriv.
Ausalt, meil ei ole inimeste vastu midagi. Oleme alati olnud keskmisest jutukamad, seltskondlikud, kuid kohe kindlasti ei otsime seda seltskonda metsas. Seal soovin pikemat pikivahet kui koroonaviiruse ennetuseks mõeldud hädised kaks meetrit. Ideaalis paneksin sellele kahele veel kaks nulli otsa. Igatahes käies oma kolm telkimiskohta läbi. Vaatasime üle ka mõned inimeste poolt tekitatud lõkkekohad. Lõpuks suundusime oma viimase lootuse poole, milleks oli Napu lõkkekoht, mis asus nii sügava metsa sees, et sinna sõites me tõsimeeli mõtlesime, kas tõesti keegi on viitsinud sinna ronida. Leppisime kokku, et kui see on ka hõivatud paneme kuhugi RMK metsade vahele lihtsalt oma telgi püsti ja asi vask, kuid seljuhul pidime loobuma lõkkeromantikast.
Õnneks meie viimane lootus oli vaba ning meie elu metsas võis alata, kus mina kandseldasin peamiselt Fredit ja Sohni tegeles kõige muuga alustadeas telgi püsti seadmisega ( seda tehes iga lause sisaldas üht roppsõna) ning lõpetades õhtusöögi valmistamisega. Korraks proovisin Fredit küll piknikutekile panna, et Sohnile appi minna, kuid Fredi on loodusliku pinnakatte kartusest üle saanud minnes kohe rändama ning juba sekund hiljem üritas oma nelja muljetavaldava hambaga teele ette jäänud männikäbi pihuks ja põrmuks jahvatada. Nähes, et see pole just tasavägine lahing astusin vahele ning sättisin põnni kõhukotti enne, kui ta mõtleb mõnda suuremat haava puud kopra kombel langetama hakata. Suundusime metsa noorhärrale mustikaid otsima, sest ta on nende järele hull ja nende söömine hoiab teda tegevuses. Fredi muudkui nosis mustikaid ja mina otsisin ühe silmaga kukeseeni. Need viimased jäid kahjuks leidmata.
Lõpuks saabus kätte see kaua oodatud meie aeg, kus me siis lõkke kõrval istusime jutustades, mis oleks kõige hirmsam asi, mis meiega metsas telkides saab juhtuda. Sohni üks suurim hirm oli karuga silm silma vastu seismine ja minul kohe kindlasti äike. Igatahes ilmateade äikest ei lubanud ning jõudsime tõdemusele, et küll meie norskamine ka kõige julgemad karud telgist eemale peletab. Need asjad selgeks räägitud kobisime Fredi juurde telki magama.
Sellised lood siin pool sood 😆
Adios amigos!
Mida teie metsas ööbides kõige enam kardaksite?
Kommentaarid
Postita kommentaar